Millised on juhtumid, kus süsteemiarenduses on tekkinud probleeme seadusevastase tegevuse vastutusega?

Süsteemiarendusega seotud õiguslike probleemide hulgas on erinevate õiguste ja kohustuste asukoha üle peetavad vaidlused enamasti eelnevalt sõlmitud “lepingute” olemasolu eelduseks. Kuid juriidilised kohustused ei põhine alati eelnevalt sõlmitud “lepingutel”. Juriidilise vastutuse ebaseaduslik tegevus on sellele tüüpiline näide. Selles artiklis tutvustame “ebaseadusliku tegevuse” mõistet, mis ei põhine lepingul, ning selgitame ebaseadusliku tegevuse seaduse ja süsteemiarenduse projekti seost.

Seos süsteemiarendusprojektide ja õigusrikkumiste vahel

Erinevad vastutused süsteemiarenduse ümber

Süsteemiarendusega seotud teemadel, kui “seadus” muutub probleemiks, on esimene asi, mida me tõenäoliselt mõtleme, kui projekt “põleb” või kui kasutajate ja tarnijate vahel tekib mingisugune tüli.

https://monolith.law/corporate/collapse-of-the-system-development-project[ja]

Ülaltoodud artiklis selgitatakse, et konkreetsete “põlemisjuhtumite” mitmekesisusega võrreldes on võimalik neid õigusliku raamistiku alusel vaadelda suhteliselt lihtsa skeemi abil.

Lisaks, kui konkreetse “põlemisjuhtumi” ees otsustatakse mõne õigusliku meetme (näiteks kohtuasja või vahenduse) abil lahendust otsida, tekib küsimus, kes ja kui palju kohustusi (vastutust) kandis. Süsteemiarendusprojektidega eriti seotud “vastutuse” teemal on korraldus tehtud järgmises artiklis.

https://monolith.law/corporate/responsibility-system-development[ja]

Vastutuse sisu määratakse enamasti lepingu alusel

Süsteemiarenduse “põlemise” ja “vastutuse” teemad on üksikasjalikult kirjeldatud teistes artiklites, kuid oluline on märkida, et süsteemiarendusega seotud vaidlustes kasutatavad õiguslikud valikud (näiteks lepingu tühistamine või kahjude hüvitamise nõue) põhinevad peamiselt lepingu sisul. Näiteks, kui mõelda süsteemiarendusega seotud probleemidele, nagu “kohustuste mittetäitmine” ja “garantiikohustus”, on see ilmne.

• Kohustuste mittetäitmine → näiteks viivitused tarnimisel (= täitmise viivitus) või süsteemi enda mittetäielikkus (= täitmise võimatus). Esiteks, millal on tähtaeg ja millised on süsteemi nõuded, määratakse lepingu alusel.
• Garantiikohustus → näiteks kui pärast tarnimist avastatakse vead või kui ilmneb suur probleem töötluskiiruses. Ka selle puhul on lõpuks probleemiks “milline süsteem oleks pidanud olema” ja lepingu sisu erinevus.

Õigusrikkumise vastutus ei põhine lepingul

Kuid erinevalt “kohustuste mittetäitmisest” ja “garantiikohustusest”, mis eeldavad lepingut, ei eelda õigusrikkumise vastutus lepingu olemasolu. See ei kehti ainult süsteemiarenduse, vaid kõigi tsiviilõigusega seotud vaidluste kohta.

Õigusrikkumine on esiteks määratletud tsiviilseadustiku (Tsiviilseadustik) paragrahvis 709.

Paragrahv 709

Isik, kes tahtlikult või hooletuse tõttu rikub teise isiku õigusi või seadusega kaitstud huve, on kohustatud hüvitama sellest tuleneva kahju.

“Teise isiku” on oluline märksõna. See ei hõlma ainult tehingupartnerit, vaid kõiki “teisi isikuid” peale isiku enda.

Õigusrikkumise tüüpiline näide on liiklusõnnetus. Kui sõidate hajameelselt ja põhjustate liiklusõnnetuse, milles keegi saab viga, kannate vastutust mitte ainult kriminaal-, vaid ka tsiviilõiguse alusel. Tsiviilvastutus tähendab siin õigusrikkumise vastutust. Teisisõnu, te ei ole õnnetuse ohvriga sõlminud “lepingut, et mitte autot kokku põrgata”, kuid “teiste isikute” suhtes kannate laialdaselt vastutust.

Mis on süsteemiarendusega seotud õigusrikkumiste probleemid?

Süsteemiarenduses on ebaseadusliku tegevuse eest vastutamine haruldane

Siiski, erinevates süsteemiarendusega seotud vaidlustes, võib olla palju inimesi, kes tunnevad, et on raske ette kujutada midagi sellist nagu “vastutuse jälitamine, mis ei eelda lepingulist suhet”, mis sarnaneb “autoga õnnetusega”. Tegelikult ei ole süsteemiarendusega seotud varasemates kohtuotsustes ebaseadusliku tegevuse eest vastutamise juhtumeid palju.

See ei ole sugugi imelik. Pigem võib öelda, et see on loomulik, arvestades, et süsteemiarenduse projektid arenevad kasutaja ja müüja koostöös. Enamik süsteemiarendusega seotud vaidlusi tuleneb sageli lepingulistest suhetest, nagu “projektijuhtimise kohustus” ja “kasutaja koostöökohustus”.

Näiteks alljärgnevas artiklis on näidatud, kuidas korraldada asjaolusid, kui “kasutaja soovib projekti katkestada”.

https://monolith.law/corporate/interrruption-of-system-development[ja]

Selles artiklis selgitatakse, et isegi kui katkestamise soovi esitab kasutaja, on oluline, et müüja vaataks üle oma eksimused. Samuti on alljärgnevas artiklis tehtud juriidiline korraldus selliste probleemide kohta nagu “tähtaja ületamine”. Nagu näete, on probleemiks lõpuks ainult kasutaja ja müüja rollide korraldamine.

https://monolith.law/corporate/performance-delay-in-system-development[ja]

Vaadates seda nii, tundub, et süsteemiarenduse projekti iseloomustab tihedalt seotud suhe “müüja, kes juhib projekti” ja “kasutaja, kes aitab kaasa”. Ja see tihedalt seotud lepinguline suhe on iroonilisel kombel mõnikord vaidluste algpõhjus. Seega selles mõttes ei pruugi ebaseadusliku tegevuse eest vastutamise juhtumid süsteemiarendusega seotud vaidlustes olla “tüüpilised teemad” selles valdkonnas.

Juhtumid, kus enne lepingu sõlmimist on tekkinud küsimusi seoses õigusvastase tegevuse eest vastutusega

Kuid on olemas juhtumeid, kus tarnija poolt on tunnistatud õigusvastase tegevuse eest vastutust. Allpool tsiteeritud kohtuotsuse juhtumis ei olnud tarnijalt kasutajale piisavalt teavet esitatud, mis tõi kaasa projekti edenedes mõlema osapoole arusaamade erinevuse ja lõpuks projekti katkemise. Selles juhtumis oli projekti katkemise põhjuseks tarnija selgituste puudumine juba projekti planeerimise ja pakkumise etapis, kuid kuna need toimusid enne lepingu sõlmimist, tekkis küsimus, kas vastutust saab nõuda mitte lepingulise, vaid õigusvastase tegevuse alusel. (Allajoonitud osade lisamise ja rasvase kirja kasutamise on autor teinud selgituste mugavuse huvides.)

Projekti planeerimise ja pakkumise etapis määratakse projekti eesmärgid, arenduskulud, arendusala ja arendusperioodi koostamine ning prognoosimine ning projekti kontseptsiooni ja teostatavusega seotud küsimuste üldjoonis, samuti vastavalt sellele määratakse ka projekti riskid. Seega on tarnijalt projekti planeerimise ja pakkumise etapis nõutav projekti kavandamine ja riskianalüüs süsteemiarenduse läbiviimiseks hädavajalik. Seega peaks tarnijana ka planeerimise ja pakkumise etapis uurima ja kontrollima ise pakutava süsteemi funktsioone, kasutaja vajaduste rahuldamise taset, süsteemi arendusmeetodeid, arendusstruktuuri pärast tellimuse saamist jne ning selgitama kasutajale eeldatavaid riske, on kohustus kasutajale selgitada. Selline tarnija kohustus kontrollida ja selgitada põhineb õigusvastase tegevuse seaduse alusel hea usu põhimõttel lepingu sõlmimisele suunatud läbirääkimiste protsessis ja apellandil on tarnijana selline kohustus (sellel etapil projektijuhtimise kohustus).

Tokyo High Court, 26. september 2013 (Heisei 25)

Seega, kuna see on küsimus, mis puudutab lepingu sõlmimise “eelset” asja, oli lepingulise kohustuse mittetäitmise nõudmise teooria keeruline, kuid õigusvastase tegevuse alusel kohustuse rikkumise tunnustamine võimaldas oodata õiglast lahendust.

Ebaseadusliku tegevuse ja projektijuhtimise kohustuste seos

Süsteemiarendus on protsess, kus tarnija ja kasutaja töötavad koos oma positsioonidelt. Tarnija, kes on süsteemiarenduse spetsialist, kannab nn “projektijuhtimise kohustust”. Üldist ülevaadet projektijuhtimise kohustusest leiate allpool toodud artiklist.

https://monolith.law/corporate/project-management-duties[ja]

Selles otsuses käsitleti mitte ainult küsimust “kas süsteemiarenduses võib tekkida ebaseadusliku tegevuse vastutus”, vaid pälvis tähelepanu ka vaatenurgast, “kas projektijuhtimise kohustus kehtib ka enne lepingu sõlmimist”.

Mis on usalduse põhimõte?

Samuti tuleb kohtuotsuses esile “usalduse põhimõtte alusel kohustus”, mis põhineb järgmisel seadusesättel:

Jaapani tsiviilseadustiku esimene artikkel, teine lõik

Õiguste kasutamine ja kohustuste täitmine peavad toimuma usalduse põhimõtte kohaselt ja siiralt.

Seda nimetatakse ka tsiviilseadustiku üldiseks sätteks ja see on põhimõte, mis kehtib kõigile tsiviilseadustiku abil lahendatavatele vaidlustele. Õiguste ja kohustuste seaduslikud arutelud peaksid põhinema “usaldusel” ja “siiruse” põhimõttel.

Kui vaadelda seda kohtuotsust, siis kui tarnija peaks vastu väitma, et “kavandamis- ja ettepaneku etapis ei ole kohustust eelnevalt selgitada, kuna lepingut ei ole sõlmitud”, siis see puudutab põhimõttelist siirust ja seda ei saa toetada seadusliku aruteluna.

Kokkuvõte

Terminid nagu “õigusvastane tegevus”, “projektijuhtimise kohustus” ja “heauskse põhimõte” on esinenud mitmel korral, kuid nende üldine seos pole eriti keeruline. Süsteemiarenduse protsessis on olemas mõiste “projektijuhtimise kohustus”, mis kujutab endast terviklikku vastutust ja kohustusi, mida tarnija peab kandma. Need tulenevad põhimõtteliselt lepingust.

Kuid seaduslikud kohustused ei ole ainult formaalselt määratletud eelnevalt sõlmitud lepingu alusel, vaid neid hinnatakse individuaalselt, võttes arvesse ka selliseid aspekte nagu “heauskse põhimõte”. Ja tsiviilvastutuse jälitamine, mis ei eelda lepingulist suhet, on seadusega ette nähtud algusest peale, tuginedes “õigusvastase tegevuse” teooriale.

Oluline on mõista, et seaduslikud kohustused ei eelda tingimata ainult lepingulist suhet, ning mõista kogu protsessi kulgu.