Jaapani elamisloa süsteem: Põhiprintsiibid ja ettevõtete õiguslik vastutus

Jaapanis äri ajades ja välismaalastest töötajate palkamisel on hädavajalik mõista täpselt Jaapani sissesõidu- ja väljasõidukontrolli süsteemi, eriti elamisloa süsteemi. See süsteem loob õigusliku aluse välismaalastele, et viibida ja tegutseda Jaapanis, ning selle järgimine on ettevõtte vastavuse ja riskijuhtimise tuum. Jaapani “Immigratsiooni- ja Pagulaste Seadus” (edaspidi “Immigratsiooniseadus”) on mõeldud kõigi Jaapanisse sisenevate või Jaapanist lahkuvate inimeste sisse- ja väljasõidu ning Jaapanis viibivate välismaalaste elamise õiglase haldamise tagamiseks. Selle seaduse alusel on välismaalastel lubatud viibida ja tegutseda Jaapanis ainult nende individuaalselt antud “elamisloa” ja vastava “elamisaja” piires. Elamisluba klassifitseerib seaduslikult tegevused ja staatuse, mida võib Jaapanis teostada, ning määrab otseselt töötamise võimalikkuse ja ulatuse. Seega on ettevõtete jaoks, kes soovivad värvata välismaalastest töötajaid ja nende võimeid maksimaalselt ära kasutada, äärmiselt oluline mõista sügavalt seda elamisloa süsteemi struktuuri ja põhimõtteid ning hallata asjakohaseid õiguslikke protseduure nõuetekohaselt. Käesolevas artiklis selgitame elamisloa süsteemi põhimõtteid, selle struktuuri ja ettevõtete õiguslikke kohustusi süsteemi järgimisel, tuginedes konkreetsetele seadustele ja kohtupraktikale.

Jaapani viibimisjuhtimissüsteemi põhiprintsiibid

Jaapani viibimisjuhtimissüsteem põhineb põhimõttel, et välismaalaste viibimine ei ole iseenesestmõistetav õigus, vaid Jaapani riik annab selle loa oma suveräänsuse alusel teatud tingimustel – seda nimetatakse “loa põhimõtteks”. See mõtteviis on süsteemi mõistmise aluseks. Jaapani immigratsiooniseaduse (Immigration Control and Refugee Recognition Act) artikli 2-2 lõige 1 sätestab, et välismaalased võivad Jaapanis viibida ainult siis, kui neil on selleks määratud viibimisõigus. See tähendab “viibimisõiguse keskset põhimõtet”, mis nõuab, et kõigil Jaapanis viibivatel välismaalastel peab olema mingisugune viibimisõigus.

Lisaks kaasneb igale viibimisõigusele justiitsministeeriumi määrusega kindlaks määratud “viibimisperiood”. See viibimisperiood on aeg, mille jooksul on lubatud viibimisõiguse alusel Jaapanis viibida, ja põhimõtteliselt ei ole lubatud seda perioodi ületada. Viibimise jätkamiseks tuleb enne viibimisperioodi lõppu taotleda viibimisperioodi pikendamist ja saada selleks luba.

Selle süsteemi kõige olulisem aspekt on see, et antud viibimisõigus määrab rangelt kindlaks tegevuste ulatuse, mida võib Jaapanis teostada. Eriti töötegevus, st tasuline tegevus, on viibimisõiguse alusel selgelt eristatud selle lubatavuse ja sisu poolest. Lubatud tegevusala ületamine töötamisel või viibimisperioodi ületamine viibimisel kvalifitseerub “ebaseaduslikuks töötamiseks” või “ebaseaduslikuks viibimiseks” ning võib kaasa tuua immigratsiooniseaduse rikkumise ja rangemaid meetmeid, nagu väljasaatmine. See loa põhimõte on kinnitatud ka hilisemates kohtupraktikates ning viibimisõiguse andmine ja uuendamine on suuresti justiitsministri diskretsiooni all. Seetõttu nõutakse taotluse esitamisel dokumentidega tõendamist, et kõik seaduslikud nõuded ja juhised on täidetud, ning individuaalseid asjaolusid hinnatakse laia diskretsiooni alusel.

Jaapani elamisloa süsteemi struktuur

Jaapani elamisloa süsteem jaguneb kaheks suureks kategooriaks, lähtudes loa alusest. Üks kategooria on elamisloa liigid, mis antakse kindlate “tegevuste” alusel, mida Jaapanis teostatakse, ja teine kategooria on elamisloa liigid, mis antakse kindla “staatuse või positsiooni” alusel. Nende kategooriate mõistmine on väga oluline, kui kaalutakse välismaalasest töötajate tegevusulatust ja karjääriteed.

Tegevuspõhised elamisload on määratletud Jaapani immigratsiooniseaduse lisas esimeses ja need jagunevad töötamist lubavateks ja mittelubavateks. Töötamist lubavate elamislubade näideteks on “tehnoloogia, humanitaarteadused ja rahvusvaheline äri”, “juhtimine ja haldus” ning “oskustöö”. Neid elamislube omavad isikud tohivad tegutseda ainult oma kvalifikatsiooni määratlevates erialastes töödes või tegevustes. Näiteks “tehnoloogia, humanitaarteadused ja rahvusvaheline äri” elamisloaga insener võib tegeleda oma erialasele oskusele vastavas arendustegevuses, kuid põhimõtteliselt ei tohi ta tegeleda erialase oskusega mitteseotud lihttööga. Selliselt on tegevusulatus rangelt piiratud.

Teisalt, staatuse või positsiooni põhised elamisload on määratletud Jaapani immigratsiooniseaduse lisas teises ja hõlmavad “alalised elanikud”, “Jaapani kodaniku abikaasad jt” ning “püsielanikud”. Kuna need elamisload antakse kindla staatuse või tugeva seose alusel Jaapaniga, siis põhimõtteliselt ei ole tegevustele piiranguid. Seega võivad need elamislube omavad isikud vabalt tegutseda igasuguses seaduslikus töös, sõltumata tööliigist või sektorist, samamoodi nagu Jaapani kodanikud.

Need kaks kategooriat mõjutavad otseselt ettevõtete personalijuhtimise strateegiat. Tegevuspõhise elamisloaga töötajatelt oodatakse panust nende erialal, kuid töökoha või tööülesannete muutmisel võib vajalikuks osutuda elamisloa muutmise taotlus. Staatuse või positsiooni põhise elamisloaga töötajaid saab ettevõttes paindlikult erinevatesse osakondadesse või ametikohtadele paigutada, võimaldades neid käsitleda pikemaajalise personali arendamise ja karjääri kujundamise perspektiivist.

Viibimisaja uuendamine ja viibimisõiguse muutmine Jaapanis

Kui välismaalane, kes viibib Jaapanis, soovib jääda riiki kauemaks kui lubatud viibimisaeg või soovib tegeleda teistsuguse tegevusega kui praegu lubatud, on vajalik läbida vastavad õiguslikud protseduurid. Need protseduurid on “viibimisaja uuendamine” ja “viibimisõiguse muutmine”. Mõlemad protseduurid ei ole automaatselt heakskiidetud, vaid sõltuvad justiitsministri diskretsioonilisest otsusest.

Viibimisaja uuendamine on reguleeritud Jaapani sisserändeseaduse (Immigration Control and Refugee Recognition Act) 21. artikliga. Selle artikli kohaselt võib justiitsminister lubada viibimisaja uuendamist välismaalasele ainult siis, kui on “piisavalt asjakohaseid põhjuseid”. Selliste “asjakohaste põhjuste” olemasolu hindamisel võetakse arvesse taotleja tegevust viibimise ajal, maksude ja avalike kohustuste täitmist, käitumist ja muid tegureid. Näiteks, kui isikul on seaduserikkumisi või kuritegelikku tausta, suureneb tõenäosus, et viibimisaja uuendamist ei lubata.

Teisalt, viibimisõiguse muutmine põhineb Jaapani sisserändeseaduse 20. artiklil. See protseduur on vajalik näiteks siis, kui isik, kes viibis Jaapanis “õppuri” viibimisõiguse alusel, asub pärast lõpetamist tööle Jaapani ettevõttesse ja soovib töötada “tehnika, humanitaarteaduste või rahvusvahelise äri” viibimisõiguse alusel. Ka siin võib justiitsminister lubada viibimisõiguse muutmist ainult siis, kui on “piisavalt asjakohaseid põhjuseid”, ja ka siin on lubatud laialdane diskretsioon.

Oluline on mõista, et nende taotluste heakskiitmine sõltub haldusasutuse otsusest, mis arvestab iga üksikjuhtumi asjaolusid. Taotlejad peavad näitama mitte ainult formaalsete nõuete täitmist, vaid ka veenvalt tõestama, miks on vajalik viibimise jätkamine või tegevuse muutmine ja kuidas see on Jaapani ühiskonnale vastuvõetav, kasutades selleks objektiivseid tõendeid.

Elamisloa ja kohtupraktikat: MacLean’i juhtumi tähendus Jaapanis

Jaapani elamisloa süsteemi laiaulatuslikku halduslikku diskretsiooniõigust kujutava ühe olulisema kohtuotsusena tuuakse esile 1978. aasta (Showa 53) 4. oktoobri Jaapani Ülemkohtu suurkoja otsust, tuntud kui “MacLean’i juhtum”. See pretsedent on tänaseni Jaapani sisse- ja väljarändepoliitika aluseks ning näitab ettevõtetele õiguslikku tausta, mida tuleks mõista välismaalaste elamisloa haldamisel.

Antud juhtum algas, kui Ameerika kodanik hr MacLean esitas elamisloa pikendamise taotluse, mille Jaapani justiitsminister lükkas tagasi. Ühe tagasilükkamise põhjusena toodi välja, et hr MacLean osales elamise ajal poliitilistes tegevustes, mis olid vastuolus Vietnami sõja ja Jaapani-USA julgeolekulepinguga.

Jaapani Ülemkohus tegi selles juhtumis mitmeid olulisi otsuseid. Esiteks leidis kohus, et Jaapani põhiseadus ei taga välismaalastele õigust siseneda Jaapanisse või seal püsivalt elada. Teiseks otsustati, et välismaalase elamisloa andmine või selle pikendamine on riigi suveräänsuse küsimus ja kuulub justiitsministri laia diskretsiooniõiguse alla.

Kolmandaks ja kõige olulisemaks punktiks oli, et kuigi välismaalased on Jaapanis elades põhiõiguste, nagu sõnavabaduse, kaitse all, kehtib see kaitse ainult “Jaapani elamisloa süsteemi raames”. See tähendab, et isegi kui tegemist on seadusliku poliitilise tegevusega, võib justiitsminister arvestada tegevuse sisu ja selle seost Jaapani rahvuslike huvidega ning otsustada, et elamisloa pikendamine ei ole asjakohane, mis on tema diskretsiooniõiguse piires.

Kohtuotsus näitab, et välismaalase elamisloa andmine ei sõltu ainult seaduse järgimisest, vaid ka sellest, kas isiku tegevus on tervikuna Jaapani ühiskonnale ja rahvuslikele huvidele soodne. Ettevõtete jaoks tähendab see, et välismaalaste töötajate elamisloa säilitamiseks ei piisa ainult tööalasest pädevusest ja reeglite järgimisest, vaid arvesse võetakse ka töötaja üldist käitumist ühiskonnas, mis võib mõjutada elamisloa uuendamise otsust.

Jaapani viibimisõiguse süsteemi järgimine ja ettevõtete õiguslik vastutus

Kui ettevõtted palkavad välismaalasest töötajaid, ei piirdu Jaapani viibimisõiguse süsteemi järgimine pelgalt haldusmenetluse nõuetega, vaid sellega kaasneb ka oluline õiguslik vastutus. Jaapani immigratsiooniseadus kehtestab tööandjatele ranged kohustused ja vastutuse ebaseadusliku töötamise vältimiseks ning nende kohustuste täitmata jätmisel võivad kaasneda karmid karistused.

“Ebaseaduslik töötamine” jaguneb peamiselt kolme kategooriasse. Esiteks, isikud, kellel puudub viibimisõigus või kes on viibinud Jaapanis ebaseaduslikult pärast viibimisaja lõppu, töötavad. Teiseks, isikud, kes töötavad viibimisõiguse alusel, mis põhimõtteliselt ei luba töötamist, nagu “lühiajaline viibimine” või “õppimine”, ilma väljaspool kvalifikatsiooni tegevuse loata. Kolmandaks, isikud, kellel on töötamist võimaldav viibimisõigus, kuid kes töötavad lubatud tegevuste ulatusest väljaspool.

Ettevõtetel on õiguslik kohustus kontrollida, kas välismaalasest töötaja omab seaduslikku töötamise õigust. See kontroll toimub peamiselt “viibimiskaardi” alusel. Viibimiskaardi esiküljel olevat “töötamise piirangute” lahtrit, viibimisaja lõppkuupäeva ja tagaküljel olevat “kvalifikatsioonivälise tegevuse loa” lahtrit tuleb hoolikalt kontrollida.

Eriti tähelepanelik tuleb olla Jaapani immigratsiooniseaduse paragrahvi 73-2 alusel määratletud “ebaseadusliku töötamise soodustamise kuriteo” suhtes. See säte näeb ette kuni kolmeaastase vangistuse või kuni kolme miljoni jeeni suuruse trahvi või mõlemad karistused isikutele, kes on soodustanud ebaseaduslikku töötamist või vahendanud seda. Oluline on märkida, et isegi kui tööandja ei olnud teadlik, et palgatud välismaalane on ebaseaduslik töötaja, võib ta siiski saada karistada, kui ta on jätnud viibimiskaardi kontrollimata või on teinud muid hooletusvigu. Teisisõnu, “ma ei teadnud” ei ole vabandus, kui on jäetud täitmata kohustus kontrollida.

See õigussüsteem paneb ettevõtetele praktiliselt kohustuse tegutseda immigratsioonikontrolli esirinnas, jälgides ja juhendades. Seetõttu on ettevõtete jaoks hädavajalik luua pidev järgimissüsteem, mis ei piirdu ainult töötajate palkamisel viibimiskaardi kontrollimisega, vaid hõlmab ka viibimisõiguse ja viibimisaja lõppkuupäeva regulaarset haldamist tööhõive perioodi vältel ning sobivate uuendusprotseduuride toetamist, et vältida tõsiseid juhtimisriske, sealhulgas kriminaalkaristusi.

Hiljutised näited ebaseadusliku tööhõive soodustamise kuritegudest Jaapanis

Ettevõtete õiguslikud riskid, mis on seotud ebaseadusliku tööhõive soodustamise kuritegudega, ei ole pelgalt teoreetilised. Viimastel aastatel on isegi tuntud ettevõtted selle süüdistusega silmitsi seisnud, mis näitab reaalset ohtu, millega ettevõtted võivad kokku puutuda.

Eriti märkimisväärne on juhtum aastast 2021 (Reiwa 3), kui suur toiduainetööstuse ettevõte Nakamuraya Co., Ltd. saadeti dokumentidega kohtusse ebaseadusliku tööhõive soodustamise kahtlustuse alusel. Probleem selles juhtumis ei seisnenud lihtsalt ebaseaduslike viibijate palkamises. Nimetatud ettevõte oli värvanud Nepaali kodanikke, kellel oli “tehnika, humanitaarteadused ja rahvusvaheline äri” viisakategooria, läbi personaliagentuuri, kuid rakendas neid spetsialiseeritud tööde asemel, milleks neil luba oli, lihtsamatel töödel nagu jaapani maiustuste tootmisliinil.

Sellest juhtumist võib ettevõtetele tuleneda mitmeid olulisi õppetunde. Esiteks, ebaseadusliku tööhõive risk ei tulene ainult viisata isikute palkamisest, vaid ka seadusliku viisaga töötajate rakendamisest nende viisa poolt lubatud tegevuste väliselt, mida nimetatakse “viisakategooria välisteks tegevusteks”. See on eriti oluline suurettevõtete puhul, kus tööülesannete laialdane muutmine kohapeal võib tahtmatult kaasa tuua riske.

Teiseks, meedia teatel oli ettevõtte vastutav isik jätkanud töötajate palkamist, teades nende tegevuse ebaseaduslikkust, tuues põhjuseks tööjõupuuduse. See näitab selgelt, et äritegevuse vajadused ei saa olla õigustuseks seaduserikkumisele.

Kolmandaks näitab see juhtum, et ka tööjõudu vastu võtvad ettevõtted (tööjõu saajad) võivad olla vastutavad ebaseadusliku tööhõive soodustamise eest. Ei ole lubatud eeldada, et “personalifirma peaks olema kõik kontrollinud”, ja jätta oma kontrollikohustus täitmata. Sarnaseid juhtumeid on teatatud erinevates sektorites, nagu personaliagentuurid, ehitusettevõtted ja jaapani keele koolid, mis näitab, et see probleem ei ole piiratud ühegi konkreetse tööstusharuga. Nendest juhtumitest võib järeldada, et üks suurimaid potentsiaalseid vastavusriske tänapäeva ettevõtete jaoks ei ole mitte ainult värbamisel tehtud kontrollide puudumine, vaid ka tööhõive järgne tööjõu haldamine, kus esineb lahknevusi viisakategooria ja tegelike tööülesannete vahel.

Kokkuvõte

Nagu käesolevas artiklis ülevaadatud, on Jaapani elamisloa süsteem (在留資格制度) välismaalastele Jaapanis viibimise ja tegevuse õiguslikuks aluseks olev range ja süstemaatiline raamistik. Selle aluseks on põhimõte, et elamine ei ole õigus, vaid riigi poolt antav luba. Ettevõtetel, kes soovivad värvata välismaalasi ja teostada äritegevust, on hädavajalik mõista ja järgida seda süsteemi. Eriti oluline on mõista elamisloa poolt määratud tegevuspiiranguid ja luua ettevõttesisene juhtimissüsteem, et vältida tõsiseid õiguslikke riske, nagu ebaseadusliku töö soodustamise kuritegu. Järgimine ei ole ühekordne värbamisprotseduur, vaid see on juhtimisküsimus, mida tuleb jälgida kogu tööhõiveperioodi vältel.

Monolith õigusbüroo on pakkunud õigusteenuseid paljudele kodu- ja välismaistele klientidele, kes puutuvad kokku Jaapani immigratsiooniseadusega (入管法). Meie büroos töötab mitmeid rahvusvahelise õiguse alal kogenud spetsialiste, sealhulgas inglise keelt kõnelevaid juriste, kellel on välisriikide advokaadikvalifikatsioonid. Meie pakutavad teenused hõlmavad toetust elamisloa taotlemisel, uuendamisel ja muutmisel, ebaseadusliku tööjõu kasutamise riskide vältimiseks vajalike järgimissüsteemide loomist ning vajadusel haldusmenetluste läbiviimist. Kompleksseks muutuvas rahvusvahelises personalijuhtimises oleme valmis teie ettevõtte äritegevust õiguslikust aspektist tugevalt toetama.