E-sportlaste töötajastaatus ja õiguslik kaitse

Viimastel aastatel on e-spordi tööstuse kiire arenguga kaasnenud elav arutelu mängijate õigusliku staatuse üle.
E-spordi organisatsioonid peavad mängijatega lepingute sõlmimisel hoolikalt kaaluma, kas vastav mängija kvalifitseerub Jaapani tööstandardite seaduse (労働基準法, 1947) või Jaapani ametiühingute seaduse (労働組合法, 1949) alusel “töötajaks”.

Milliseid õiguslikke regulatsioone kohaldatakse organisatsiooni ja mängija vahelisele lepingule, sõltub individuaalselt ja konkreetselt teenuse osutamise tegelikest asjaoludest, nagu mängija ajalis-ruumiline seotus, juhiste ja korralduste ulatus mängijale, tasu maksmise viis ja summa.

Spordiala sportlaste töövõtja staatuse õiguslik tõlgendamine

Jaapani tööstandardite seaduse (労働基準法) paragrahv 9 määratleb “töövõtja” kui isiku, keda kasutatakse ettevõttes või kontoris, sõltumata ametist, ja kellele makstakse palka (Western calendar year).
Samuti sätestab Jaapani töölepinguseaduse (労働契約法) paragrahv 2 lõige 1, et “töövõtja” on isik, kes töötab tööandja heaks ja kellele makstakse palka (Western calendar year).

Nende määratluste põhjal, kui vaatleme traditsioonilisi profispordialasid, siis on üldlevinud seisukoht, et pesapalli ja jalgpalli profimängijad ei vasta Jaapani tööstandardite seaduse ja töölepinguseaduse “töövõtja” määratlusele (Western calendar year).
Selle põhjuseks on profisportlastele omane erialane spetsialiseerumine, teenuste osutamise perioodi piiratus, aastapalgasüsteem või tulemustasu põhine tasustamissüsteem ning tippmängijate kõrged tasud.

e-sportlaste “töötaja” staatuse kaalumine

e-spordimeeskonda kuuluvate mängijate puhul on oluline küsimus, kas nad vastavad seaduslikult “töötaja” määratlusele, kuna see määrab, millised kohustused lasuvad meeskonda haldaval organisatsioonil tööandjana.
Kui mängijad vastavad Jaapani tööstandardite seaduse ja töölepinguseaduse (Labor Standards Act ja Labor Contract Act) kohaselt “töötaja” määratlusele, peab meeskonna haldusorganisatsioon tööandjana järgima seaduslikke tööaegu ja miinimumpalka.
Samuti võib organisatsiooni ühepoolne lepingute lõpetamine mängijatega kujutada endast vallandamisõiguse kuritarvitamist.

E-sportlaste õigusliku staatuse eripära

E-sportlaste tegevusvormid erinevad traditsiooniliste sportlaste omadest.
Kuna nende tegevus toimub peamiselt internetis, on füüsiline liikumine ja kohustused suhteliselt vähesed. Samas peavad nad sageli täitma kohustusi, mida traditsioonilistel sportlastel ei ole, näiteks internetiülekannete ja sotsiaalmeedia tegevuste kaudu.
Samuti on olemas mängijad, kes osalevad mitmes mängutitles või tegutsevad paralleelselt striimeritena, mis muudab nende töövormid veelgi mitmekesisemaks kui traditsioonilises spordis.

Konkreetsed tegevusvormid hõlmavad mängijaid, kes kuuluvad meeskonda ja saavad 250 000 jeeni (umbes 1 900 eurot) suurust kuupalka, osaledes turniiridel; mängijaid, kes kuuluvad mängutootjate või teiste ettevõtete juurde ja tegutsevad osana ettevõtte tegevusest; ning iseseisvaid mängijaid, kes sõlmivad sponsorlepinguid.
Ka meeskonda kuuluvate mängijate puhul erinevad meeskonna juhiste sisu ja ulatus, ajalis-ruumilised kohustused ning tasu määramise meetodid iga juhtumi puhul eraldi.

Kohtulahenditest tulenevad töötaja staatuse määramise kriteeriumid

Kohtulahendite põhjal, näiteks Jaapani Sumoliidu juhtum (Tokyo ringkonnakohtu otsus Heisei 25. aasta (2013) 25. märts, tööõiguse juhtum 1079, lk 152), määratleti sumomaadlejate ja Jaapani Sumoliidu vaheline lepinguline suhe mitte töölepinguna, vaid tasulise vastastikuse lepinguna, millel on eraõiguse alusel nimetu lepingu iseloom. Seetõttu ei kohaldata sumomaadlejatele pensionile soovitamise puhul töölepingu lõpetamise õiguse kuritarvitamise doktriini.

Teisalt on tööseaduse kontekstis tehtud erinev otsus.
Jaapani Professionaalse Pesapalliorganisatsiooni juhtumis (Tokyo kõrgema kohtu otsus Heisei 16. aasta (2004) 3. september, tööõiguse juhtum 879, lk 90) tunnistati, et professionaalsed pesapallimängijad vastavad tööseaduse alusel “töötaja” määratlusele ning mängijate liit vastab tööseaduse alusel “tööühenduse” määratlusele.
Selle tulemusena on professionaalsetele sportlastele tagatud tööseaduse alusel sellised õigused nagu ühinemisvabadus ja kollektiivläbirääkimiste õigus, ning nende organisatsioonid ei saa keelduda kollektiivläbirääkimistest mängijatega, mis puudutavad töötingimusi ja muid seotud küsimusi.

Töötajastaatuse määramise praktilised juhised

Üldiste hindamiskriteeriumide kohaselt, kui mängu sisu sõltub mängija oskustest ja otsustusvõimest, on mängijatel vähe ajalisi ja ruumilisi piiranguid väljaspool mänge ja treeninguid ning kui kasutatakse aastapõhist või tulemustel põhinevat tasustamissüsteemi, kus tippmängijatele makstakse suuri tasusid, siis on tõenäoline, et neid ei peeta Jaapani tööstandardite seaduse (Japanese Labor Standards Act) ja Jaapani töölepinguseaduse (Japanese Labor Contract Act) kohaselt “töötajateks”, sarnaselt teistele profisportlastele.

Vastupidiselt, kui mängu sisu ja sellega seotud tööde suhtes on olemas üksikasjalikud juhised, tööaega ja -kohta kontrollitakse rangelt ning olenemata tulemustest makstakse kindlat tasu, siis suureneb tõenäosus, et neid peetakse Jaapani tööstandardite seaduse (Japanese Labor Standards Act) ja Jaapani töölepinguseaduse (Japanese Labor Contract Act) kohaselt “töötajateks”.

e-spordi lepingute eripärad

Erinevalt traditsioonilisest spordist tuleb e-spordi mängijate lepingutes täpselt määratleda õigused ja kohustused, mis on seotud digitaalse sisuga, nagu mängude otseülekande õigused, isikupiltide kasutamine ja piirangud sotsiaalmeedias tehtavatele avaldustele.
Lisaks, kuna e-sportlastel on sageli võimalus osaleda rahvusvahelistel võistlustel, on oluline pöörata tähelepanu ka kohaldatava õiguse ja kohtualluvuse valikule.

Muude õiguslike regulatsioonide järgimine

Isegi kui tööõigus ei kehti, mõjutavad sportlaste lepinguid teised õiguslikud regulatsioonid.
Liiga ranged üleminekupiirangud või konkurentsikeelud võivad olla kehtetud, kuna need rikuvad Jaapani tsiviilseadustiku (民法) artikli 90 (1990) avalikku korda ja moraali.
Lisaks on Jaapani õiglane kaubanduskomisjon (公正取引委員会) märkinud, et sportlaste majandustegevuse piirangud võivad tekitada probleeme Jaapani monopolidevastase seaduse (独占禁止法) alusel.

Kokkuvõttes peavad e-spordi organisatsioonid, võttes arvesse advokaatide ja teiste ekspertide arvamusi, individuaalselt ja konkreetselt uurima, millistele õiguslikele regulatsioonidele sportlaste lepingud vastavad, lähtudes nende tegevuse tegelikust olemusest.
Eriti oluline on digitaalajastule omaste õiguste ja kohustuste ning rahvusvahelise tegevuskeskkonna arvestamine, et luua detailne lepingustruktuur.