Privaatsusõiguse põhjalik selgitus. Mis on kolm rikkumise nõuet?

Kuidas tunneksite end, kui teie aadress, telefoninumber, haiguslugu või kriminaalne taust oleks avalikustatud…?

Tänapäeval, tänu sotsiaalmeedia arengule, on juhtumeid, kus kõige olulisem teave avaldatakse teiste poolt, üha rohkem.

Kuidas saab sellisele rängale privaatsuse rikkumisele reageerida? Vaatleme seda koos kohtupraktikaga.

Privaatsuse rikkumine

Kui seni kolmandatele isikutele avaldamata eraelu puudutavat teavet avalikustatakse ja ohver tunneb end ebamugavalt, isegi kui see teave on tõene, on tegemist privaatsuse rikkumisega.

Privaatsuse rikkumise eest ei ole karistusseadustikus ette nähtud karistust, kuid tekib tsiviilõiguslik vastutus.

Kohtupraktikas tunnustatud privaatsuse rikkumise tüüpilised näited

Praeguseks on kohtupraktikas tunnustatud privaatsuse rikkumise tüüpilised näited järgmised:

1. Kriminaalne taust
2. Päritolu
3. Haigused ja meditsiiniline ajalugu
4. Sõrmejäljed
5. Füüsilised omadused
6. Igapäevaelu ja käitumine
7. Nimi, aadress, telefoninumber
8. Privaatsed asjad koduses keskkonnas

Eeltoodud näited kehtivad põhimõtteliselt ka internetis levitatava laimamise kohta.

Kuigi sageli kuuleme väidet “see on privaatsuse rikkumine”, ei ole Jaapani kriminaalkoodeksis tegelikult privaatsuse rikkumise sätet. Selle asemel on võimalik nõuda tsiviilõigusliku õigusrikkumise korral kahjutasu.

Kuidas siis privaatsusõigus, millele ei ole otseselt seaduses viidatud, on arenenud ja tunnustatud? Selgitame seda koos kohtupraktikaga.

Privaatsusõigus on hakatud kohtupraktikas tunnustama

Privaatsusõigus on ühiskonna arenguga koos hakanud kohtupraktikas “õigusena” tunnustust leidma. Sellele andis tõuke kuulus kohtuasi “Pärast pidu”. Selles juhtumis toodi selgelt välja kolm privaatsuse rikkumise nõuet.

(1) See on eraelu puudutav fakt või midagi, mida võidakse tõlgendada eraelu puudutava faktina
(2) See on midagi, mida üldise tundlikkuse alusel ja kui vaadata asja selle eraisiku seisukohast, ei soovitaks avalikustada, teisisõnu, midagi, mida üldise tundlikkuse alusel võiks avalikustamisel tunda psühholoogilist koormust või ärevust
(3) See on midagi, mida üldine avalikkus veel ei tea

Vaatame kohtuotsuse sisu.

“Pärast pidu” juhtum ja privaatsusõigus

Privaatsusõiguse algus on seotud Yukio Mishima romaaniga “Pärast pidu”, mis avaldati 1960. aastal (Showa 35).

Romaan põhineb Aritaro Hachiro mudelil, kes oli olnud diplomaat ja välisminister ning kandideeris kaks korda Tokyo linnapeaks. Aritaro Hachiro, kes oli peategelase, Yugen Noguchi, mudel, nõudis Mishimalt ja Shinchosha kirjastuselt 1 miljon jeeni kahjutasu ja vabandusreklaami avaldamist, väites, et ta kannatas romaani sisu tõttu vaimset valu. Hachiro väitis, et “Pärast pidu” piilus tema eraelu ja avalikustas selle, põhjustades talle talumatut vaimset valu, kui ta püüdis veeta rahulikku elu.

Selle kaebuse kohta otsustas Tokyo ringkonnakohus 28. septembril 1964 (Showa 39), et Mishima ja Shinchosha peavad solidaarselt maksma Hachiro’le 800 000 jeeni (vabandusreklaami avaldamist ei tunnustatud) ja otsuses märgiti, et “nn privaatsusõigus mõistetakse kui õiguslik kaitse või õigus mitte avaldada oma eraelu meelevaldselt”. See on esimene kohtupraktika, mis tunnustas privaatsusõigust.

Kirjeldatud sisu tõepärasus ei ole probleem

Tähelepanuväärne on see, et privaatsuse rikkumise korral on küsimus “mis see on” ehk “teema” küsimus, mitte kirjelduse tõepärasus. Näiteks kui kirjeldatakse üksikisiku kriminaalset tausta või päritolu, on küsimus, kas selline “teema” vastab nõuetele, mitte kas kirjeldatud kriminaalne taust või päritolu on õige. See ei ole “privaatsuse rikkumise” suhtes probleem.

Väljendusvabadus kirjanduses ei ole absoluutne

Teiselt poolt tunnustab põhiseadus ka väljendusvabadust. Võrreldes väljendusvabadust ja privaatsusõigust, on öeldud, et “kui privaatsuse kaitse tunnustatakse eespool nimetatud nõuete alusel, siis kui on õiguslik põhjus tunnustada teise inimese eraelu avalikustamist õiguspärasena, puudub ebaseaduslikkus ja lõpuks ei ole tegemist õigusvastase teoga.” See tähendab, et väljendusvabadus kirjanduses ei ole absoluutne.

Järgnevalt tutvustatav kohtupraktika on samuti seotud privaatsusõigusega inimese suhtes, kes sai romaani mudeliks. Arutelu teemaks oli “kas isiku välimus kuulub privaatsuse alla”.

“Kala, kes ujub kivis” juhtum ja privaatsusõigus

“Kala, kes ujub kivis” on romaan, mis avaldati ajakirjas “Shinchō” 1994. aasta (Heisei 6) septembri numbris. See on Yumi Yanagi debüütteos. Raamatu mudeliks on Yanagi tuttav, Jaapanis elav korealane, kellel on näol suur kasvaja.

Enne ja pärast avaldamist ei olnud Yanagil mingit juttu sellest, et ta kirjutab romaani, kasutades teda mudelina. Naine, kes sai mudeliks, sai sõbralt teada ja ostis raamatu. Ta oli šokeeritud ja protesteeris autori vastu privaatsuse rikkumise pärast, kuid teda ei kuulatud. Seetõttu taotles ta raamatu avaldamise ajutist peatamist.

Yanagi väitis, et “kuna hageja ei ole kuulus, ei suuda lugejad raamatu tegelast Park Rika hagejaga samastada. Kuna see on puhas kirjandus, on fiktsionaalsus suur. Lisaks ei kehti välimuse kohta privaatsus.”

Esimese astme Tokyo ringkonnakohus mõistis Yanagi, Shinchō ja peatoimetaja solidaarselt 1 miljoni jeeni suuruseks kahjutasuks ning eraldi Yanagile 300 000 jeeni maksmiseks.

Otsuses on öeldud järgmist:

“Kuna lugejate seas on palju neid, kes tunnevad hageja omadusi, on võimalik hageja ja raamatu tegelase samastada. Lisaks ei ole kirjeldusele tehtud olulisi muudatusi. Tegelikud ja fiktiivsed faktid on segunenud ja lugejad ei suuda neid kergesti eristada. Seetõttu on oht, et fiktsiooni peetakse tõeks, mis rikub hageja privaatsust ja au tunnet.”

Tokyo District Court, 22. juuni 1999 (Heisei 11)

Yanagi esitas apellatsiooni, kuid Tokyo kõrgem kohus lükkas apellatsiooni tagasi 15. veebruaril 2001 (Heisei 13), öeldes, et “kasvaja olemasolu avalikustamine on isiksuseõiguse rikkumine” ja tunnistas jälle avaldamise peatamise.

Yanagi esitas veelgi kõrgema kohtu apellatsiooni, kuid 24. septembril 2002 (Heisei 14) tegi kõrgeim kohus otsuse apellatsiooni tagasi lükata ilma suulise aruteluta, tunnistades, et “avalikustades naise privaatsuse, kes ei ole avalikus positsioonis, romaanis, rikuti naise au, privaatsust ja au tunnet. Kui see avaldatakse, võib see naisele tekitada taastumatu kahju.”

Teises artiklis selgitame juhtumeid, kus isegi kui romaanide ja muude teoste peategelastele ja tegelastele antakse erinevad nimed, on mudel võimalik tuvastada reaalse inimesena ja au teotamine jne on kehtestatud.

https://monolith.law/reputation/defamation-privacy-infringement-identifiability[ja]

Kas isiku välimus kuulub privaatsuse alla?

Üks selle kohtuasja küsimusi oli, kas isiku välimus kuulub privaatsuse alla. Yanagi väitis, et “välimuse kohta ei kehti privaatsus”, kuid esimese astme kohtuotsuses öeldakse, et “isegi kui inimene ei tunne hagejat ega tea, et tal on kasvaja, ei saa eitada võimalust, et inimene, kes teab, et hageja on olemas, võib saada raamatu lugejaks, ja kasvaja fakti avalikustamine rikub hageja privaatsust.”

Apellatsioonikohtu otsuses öeldakse ka, et “isiku puude või haiguse fakt on teave isiku kohta, mida ta ei soovi teistele teada anda. Eriti kui välimusega seotud puude fakt avaldatakse koos teiste isiku omadustega, eriti kui puue on nagu sel juhul haruldane, muutub see iseenesest ümbritseva uudishimu objektiks” ja tunnistab, et see rikub privaatsust, öeldes, et “see puudub arvestusest inimestele, kellel on näo kasvaja”.

Kohtus tunnustatud privaatsuse rikkumise ulatus

“Pärast pidu” juhtumi ja “Kala, kes ujub kivis” juhtumi ning järgnevate kohtuotsuste kogemuse põhjal on privaatsuse rikkumise ulatus järk-järgult määratletud. Mittefiktsioonilises “Pööre” juhtumis vaidlustati “eelnevate kuritegudega seotud faktid”. Kohtuotsuses selgitati järgmiselt:

Pärast seda, kui isik on saanud süüdimõistva otsuse või lõpetanud vangistuse, oodatakse temalt naasmist ühiskonda tavakodanikuna. Seetõttu on tal õigus mitte kahjustada oma uut sotsiaalset elu ega takistada oma taasintegreerumist, avaldades fakte, mis on seotud tema eelnevate kuritegudega.

Viimane otsus 8. veebruaril 1994 (Heisei 6)

Selles otsuses tunnistatakse, et kui “õiguslik huvi mitte avaldada fakte, mis on seotud eelnevate kuritegudega” ja “vajadus avaldada fakte, mis on seotud eelnevate kuritegudega, kasutades tegelikku nime kirjatöös”, võrreldakse ja esimene on ülimuslik, siis võib nõuda kahjude hüvitamist ja erandjuhtudel võib lubada eelnevate kuritegude faktide avaldamist.

Lisaks, 15. detsembril 1995 (Heisei 7), märkis kõrgeim kohus, et “sõrmejäljed on sõrmeotsa mustrid ja iseenesest ei ole need isiku eraelu, isiksuse, mõtete, uskumuste, südametunnistuse või muu isikliku sisemusega seotud teave, kuid nende ainulaadsuse ja muutumatuse tõttu võib sõrmejälgede kasutamise viis sõltuvalt olukorrast ohustada isiku eraelu või privaatsust”. Ja “põhiseaduse artikkel 13 tõlgendatakse nii, et see sätestab, et kodanike eraelu vabadust tuleb kaitsta riigi võimu teostamise eest, seega on üks isiku eraelu vabadusi mitte olla sunnitud andma sõrmejälgi ilma põhjuseta”.

Privaatsuse mõiste on sündinud vastavalt ühiskonna muutustele ja on kohtupraktikas tunnustatud, seega kui ühiskonna infoleerumine edeneb, muutub ja areneb ka privaatsuse mõiste.

Advokaadi poole pöördumise eelised

Kuigi klient võib ise proovida lahendada õigusprobleeme, on õiguslikud protseduurid, mida võib teha õigusliku koolitusega isik, piiratud ja läbirääkimiste ebaõnnestumise tõenäosus suureneb.

Advokaadid suudavad oma ulatuslike õigusalaste teadmiste abil läbirääkimisi edukalt läbi viia. Lisaks on nad kliendi esindajad, mis tähendab, et nad suhtlevad teise poolega kliendi nimel, nii et klient ei pea ise suhtlema. Veelgi enam, advokaat hoolitseb kõigi keerukate õigusdokumentide menetluste, läbirääkimiste ja kohtuasjade eest. Advokaat on kliendi poolel. Kui tekib probleem, ärge proovige seda ise lahendada, vaid pöörduge advokaadi poole.

Kokkuvõte

Nagu oleme siiani selgitanud, on privaatsuse rikkumine õiguslikult keeruline küsimus, millel puudub selge õiguslik alus, ning mida on kohtupraktika kogunemise tulemusena määratletud kolme nõudega. Mitte-juristidest klientidel on piiratud võimalused seaduslike protseduuride läbiviimiseks ja läbirääkimised võivad olla keerulised.

Kui pöördute advokaadi poole, võib tema ulatuslik õigusalane teadmistepagas ja asjakohased õiguslikud protseduurid sageli aidata läbirääkimisi edukalt läbi viia.

Lisaks, kui on vaja otsekontakti isikuga, kes avaldab privaatsust rikkuvat teavet, ei pea klient ise seda tegema, vaid seda teeb advokaat. Samuti teostab advokaat keerukate õigusdokumentide menetluse.

Kui olete mures oma privaatsuse rikkumise pärast internetis, võiksite konsulteerida mainekahju haldamise kogemusega advokaadiga.