Süsteemiarenduse hilinemise ja seadusjärgse täitmise viivituse seos

Süsteemiarenduse projektid on mõnes mõttes alati võitlus tähtaegade vastu. Süsteemiarenduse “tähtaegade” osas saab õiguslikust vaatenurgast vaadelda “riske, mis ilmnevad juhul, kui tähtaeg ei ole täidetud”.

Selles artiklis selgitame, millistel juhtudel käsitletakse “tähtaja viivitust” kui täitmise viivitust ja millal see toob kaasa õigusliku vastutuse, nagu võlgnevuste mittetäitmine.

Süsteemiarenduse tähtajad

Üldine arusaam tähtajast

Üldises mõttes viitab “tähtaeg” kuupäevale, millal klientidele nõutud toode tuleb tarnida. Isegi arenduskeskkonnas, kus eeldatavasti võib esineda ootamatuid probleeme, on tähtaegade järgimine sageli kohustuslik. Kui tellija ja tellimuse esitaja vahel on jõuvahekord, on tähtaegade järgimise kalduvus sageli veelgi ilmsem. Või kui tähtaeg on ületatud, võidakse teha allahindlust vastavalt ületatud osale või muuta ületöö tasuta. Igatahes on tähtaeg üldiselt oluline klientidega usaldussuhete säilitamiseks.

Seadusliku mõiste “töö lõpetamine” ja tähtaja kohta on selgitusi ka teistes artiklites.

https://monolith.law/corporate/completion-of-work-in-system-development[ja]

Seaduslik vaatenurk tähtajale

Seaduslikust vaatenurgast tekib müüja poolt kasutajale lepingu sõlmimisel kohustus (võlg) süsteemi tarnida. Ja see tähtaeg on piirang, mille on seadnud ajale, millal see kohustus tuleb täita. Teisisõnu, tähtaja ületamine on võlgnevuse mittetäitmise üks vorm, mida nimetatakse viivituseks. Seega, kui müüja poolt tahtlikult või hooletusest põhjustatud tähtaja ületamise korral tekib tal viivitusest tulenev võlgnevuse mittetäitmise vastutus (Tsiviilseadustiku artikkel 412).

1. Kui võlgnikul on kindel tähtaeg, kannab ta viivituse eest vastutust alates selle tähtaja saabumisest.
2. Kui võlgnikul on ebakindel tähtaeg, kannab ta viivituse eest vastutust alates selle tähtaja saabumisest.
3. Kui võlgnik ei ole määranud tähtaega, kannab ta viivituse eest vastutust alates nõude esitamisest.

Tsiviilseadustiku artikkel 412

Selle sätte “vastutuse võtmine” tähendab lihtsustatult kahju hüvitamise kohustust.

Kui võlgnik ei täida oma kohustust vastavalt selle olemusele, võib võlausaldaja nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Kui võlgnik ei saa täita oma kohustust põhjusel, mille eest ta vastutab, kehtib sama.

Tsiviilseadustiku artikkel 415

Lisaks, kui kasutaja määrab müüjale “mõistliku aja” ja nõuab tarnimist selle päevani, kuid tarnimist ei toimu, võib ta lepingu tühistada.

Kui üks pool ei täida oma kohustust, võib teine pool määrata mõistliku aja ja nõuda selle täitmist ning kui selle aja jooksul ei ole täitmist toimunud, võib teine pool lepingu tühistada.

Tsiviilseadustiku artikkel 541

Muuseas, üldise selgituse “tühistamise” võimaluse kohta sellistes olukordades leiate järgmisest artiklist.

https://monolith.law/corporate/cancellation-of-contracts-in-system-development[ja]

Kõik tarnimisviivitused ei ole seaduse järgi kohustuste rikkumine

Siiski, asjaolu, et “tähtaeg ei olnud õigeaegne”, ei tähenda tingimata, et see tähendaks kohustuste rikkumist täitmise viivituse tõttu. Lihtsa tarnimisviivituse muutumiseks seaduslikuks täitmise viivituseks peab see vastama järgmistele tingimustele.

https://monolith.law/corporate/user-obligatory-cooporation[ja]

Lisaks, arvestades, et süsteemi arendamine on tavaliselt projekt, kus nii kasutaja kui ka tarnija peavad kohustusi täitma, võib juhtuda, et mõlemad pooled rikkuvad kohustusi, kahjude hüvitamine kompenseeritakse ja asi lahendatakse.

https://monolith.law/corporate/project-management-duties[ja]

Lisaks sellele teemale, tavaliselt toimub “vastuvõtmine” tähtaja lähedal. Vastuvõtmise kohta on üksikasjalikult kirjeldatud järgmises artiklis. Siin selgitatakse juhtumeid, kus tarnimine ei ole lõpule viidud, kuna kasutaja ei nõustu vastuvõtmisega.

https://monolith.law/corporate/estimated-inspection-of-system-development[ja]

Kokkuvõtteks, “tähtaeg ei ole täidetud = kohustuste rikkumine” ei ole nii lihtne. Üldiselt võib tähtaja viivituse põhjuseks olla tarnija või kasutaja, põhjused võivad olla erinevad. “Tähtaja viivitus” kui formaalne fakt ja “täitmise viivitus” kui sisuline kohustuste rikkumine on mõisted, mis on üsna erinevad.

Kohtupraktika täitmise viivituse ümber

Vaatame allpool kohtupraktikat, kus vaidlustati, kas tähtaja ületamise tõttu on võimalik nõuda kohustuste mittetäitmise eest vastutust. Kuigi see on vaidlus tähtaja üle, ei erine selle olemus teistest vaidlustest: oluline on süsteemiarenduse aluste põhjal korraldatud juhtumi korraldamine, olgu selleks siis “kasutaja koostöökohustus” või “projektijuhtimise kohustus”.

Näide, kus täitmise viivitus kompenseeriti kasutaja koostöökohustuse rikkumise ja hooletusega

Järgnevalt tsiteeritud kohtuotsuse juhtumis põhjustas tarnija hilinemine kasutaja kohtusse kaebamise. See kaebus aktsepteeriti osaliselt kohtus, kuid samal ajal märgiti, et üheks põhjuseks oli ka kasutaja poolne sobimatu koostöö, ning otsustati, et 40% hilinemisest tulenevast kahjust on kasutaja vastutusel.

Ülaltoodud arutelu põhjal võib öelda, et hageja-kasutaja ei teinud õigeaegseid ja asjakohaseid otsuseid, nagu näiteks lahendamata küsimuste lahendamine eesmärgiks seatud tähtajaks, ning seega ei teinud ta sobivat koostööd.
Siiski, hageja-kasutaja nõudmiste suhtes, mis puudutavad täiendavate funktsioonide või muudatuste lisamist, ei saa öelda, et need moodustavad hageja-kasutaja koostöökohustuse rikkumise, kuigi on tunnustatud, et hageja-kasutaja on lõppkokkuvõttes nõudnud arendustegevuse lisamist, mida eeldati põhikujundusdokumendis, ja seega ei ole kostja väitel alust.
Samuti ei ole alust kostja väitel, et hageja-kasutaja on esitanud ülemääraseid nõudmisi, võttes arvesse arvutisüsteemi arenduslepingu jms tasusid.
Vastupidi, võib öelda, et kostja projektijuhtimises oli ebasobivusi, kuna ta sai teada töötluste arvu (sama aasta juuli või augusti “töötluste” arv) alates 1999. aasta (Heisei 11) jaanuarist ning esitas alates sama aasta 31. maist ebaõiglase sisuga lisatasude ja töötluste vähendamise ettepanekuid.

Tokyo District Court, 10. märts 2004 (Heisei 16)

Ülaltoodud otsus tunnistas tarnija hilinemise tõttu täitmise viivituse, kuid osa selle põhjusest oli ka see, et kasutaja ei lahendanud tarnija poolt esitatud mureküsimusi, ning seega tunnustati kasutaja nõuet, vähendades kasutaja poolt väidetud kahju 60% võrra. See on sama protsess, mida nimetatakse “hooletuse kompenseerimiseks”, nagu näiteks liiklusõnnetused, kus on süüdi ka ohver.

Selles kohtuotsuses on sõna “koostöökohustus” mainitud rohkem kui 40 korda. Õigusliku küsimusena võib pigem öelda, et oluline oli tarnija projektijuhtimise kohustuse ja kasutaja koostöökohustuse eristamine.

Kohtupraktika, kus täielikult tunnistati täitmise viivitus

Allpool tsiteeritud on kohtuotsus juhtumist, kus tarnija poole vastutus viivituse eest tarnimisel on täielikult tõestatud ja võlgnevuse mittetäitmise vastutus on tunnistatud täitmise viivitusena. Antud juhtumis esitas tarnija hagi, kuna kasutaja tühistas lepingu süsteemi valmimise lõpus, kuid kasutaja väitis, et viivitus oli põhjuseks.

Kaebaja andis disainisüsteemi kohta mitmesuguseid muudatusjuhiseid ja seetõttu ei saa eitada, et valmimine viibis teatud määral. Eriti andis kaebaja 23. juunil 2005 (Heisei 17) lõpliku muudatusjuhise, seega ei saa süüdistada kostjat selles, et “automaatne arvutusfunktsioon küljekivide üksikasjade kohta” pole lõpule viidud.
Kuid kaebaja teised muudatusjuhised anti samal aastal aprilli alguses ja nagu on tõestatud, ei saa tunnistada, et disainisüsteemi valmimise plaan muutus (välja arvatud osa, mis tuleneb kaebaja 23. juuni muudatusjuhistest).
Kaebajat ei saa tunnistada, et ta oli 2005. aasta juuni lõpuks, välja arvatud osa, mis tuleneb eelnimetatud 23. juuni muudatusjuhistest, viinud disainisüsteemi sellisesse valmidusse, et see oleks võimeline tegelikult töötama, ja tunnistatakse, et süsteemi olulised osad, nagu piltide kuvamine või otsingufunktsiooni töötamine, polnud lõpule viidud.
(Vahele jäetud) Kaebaja ei haldanud süsteemi arendamisega seotud tööprotseduure piisavalt.
Seega ei saa tunnistada, et peamine põhjus, miks kaebaja ei suutnud tähtaega järgida, oli kostja juhised, ja ei saa tunnistada, et kaebajal pole süüd.

Tokyo District Court, 16. veebruar 2007 (Heisei 19)

Selles otsuses näidati, et tarnija ei saa süüdistada funktsiooni mittetäielikkust, kuna umbes nädal enne tähtaega anti muudatusjuhiseid. Siiski,

• muudatusjuhiseid, mis anti välja mitu kuud varem, ei ole veel järgitud
• pärast ülaltoodud juhiseid on tarnijalt saadetud e-kirju, milles on teatatud lõppkuupäevast
• lõpetamata osad on süsteemi olulised osad, nagu piltide kuvamine või otsingufunktsiooni rakendamine, ja asjaolu, et neile ei ole veel vastatud, kinnitab projekti juhtimise kohustuse rikkumist

Arvestades seda, tunnistati võlgnevuse mittetäitmist täitmise viivitusena.

Mida saame mõista mõlema otsuse sisust

Mõlemat otsust arvesse võttes võib öelda, et süsteemiarenduse “tähtaja” küsimus on lõppkokkuvõttes küsimus sellest, kuidas tõmmata piir kasutaja koostöökohustuse ja tarnija projekti juhtimise kohustuse vahel. Teisisõnu, seaduslik viivitus täitmises on võlgnevuse mittetäitmise vastutuse üks vorm, mistõttu küsimus, kas tarnijal on mingisugune kohustuste rikkumine, muutub iseenesest vaidluspunktiks. Ja lõpuks, et uurida, kas kahju faktid (st kasutaja poolt tähtaja ületamisest tulenevad kahjud), mis on tulemusena ilmnenud, saab omistada tarnijale, on vaja kaaluda ka seda, kuidas mõista kasutaja koostöökohustust.

Kokkuvõte

Terminit “täitmise viivitus” võib esmapilgul tõlgendada kui “tähtaja ületamist”, kuid tegelikult on see võlgnevuse mittetäitmise vorm. Seega on asjakohasem mõista seda kui “projektijuhtimise kohustuse rikkumist”.

Süsteemiarendusprojektide “tähtaegade” küsimus ei tohiks keskenduda ainult näilisele tähtaja ületamisele, vaid on oluline vaadata seda kui tarnija projektijuhtimise kohustuse ja kasutaja koostöökohustuse küsimust.