Platvormioperaatorite õiguslik vastutus: mis on 5 kohustust, mida kohtupraktika on näidanud?
Digitaaltehnoloogia kasutamisega tehingute arenguga on kasutajad saanud hõlpsasti kasutada erinevaid teenuseid. Praegu on olemas digitaalsed platvormid, mida me ei saa meie elus ilma. Teisest küljest on digitaalsete platvormide ümber muret tekitanud tehingute läbipaistvus ja õiglus.
Platvormioperaatorid peavad oma äri seaduslikult juhtima, mitte ainult üldseadused nagu tsiviil- ja kriminaalõigus, vaid ka:
- Vanavara äritegevuse seadus (Jaapani ~)
- Erimüügitehingute seadus (Jaapani ~)
- Intellektuaalomandi õiguse seadus (kaubamärgiõigus ja autoriõigus) (Jaapani ~)
- Pakkuja vastutuse piiramise seadus (Jaapani ~)
peavad nad teadma paljusid seadusi. Lisaks ülaltoodud seadustele võib tekkida erinevaid õiguslikke kohustusi, millele tuleb tähelepanu pöörata.
Selles artiklis selgitame platvormioperaatorite õiguslikku vastutust, tuginedes tegelikele kohtuasjadele.
Internetioksjonitega seotud kohtuasi
Yahoo! JAPANi poolt pakutavat Yahoo! oksjoni kasutasid 784 inimest, kes ostsid tooteid, maksid nende eest, kuid ei saanud tooteid kätte, mis on pettuse ohvriks langemine. Need inimesed esitasid Yahoo! JAPANile hagi.
Hagejad väitsid, et Yahoo! oksjoni süsteemis on puudusi, mis rikuvad lepingulisi ja ebaseaduslikke kohustusi, mis nõuavad pettuse ohvriks langemise vältimiseks süsteemi loomist. Selle tulemusena väitsid hagejad, et nad on langenud pettuse ohvriks, ja nõudsid kahjutasu võlgade täitmata jätmise, ebaseadusliku tegevuse ja kasutaja vastutuse alusel.
Kuigi see kohtuasi toimus rohkem kui 10 aastat tagasi, on see konkreetne juhtum, kus küsiti platvormioperaatori õiguslikku vastutust CtoC (isikutevaheliste) tehingute probleemide eest. Näiteks 2019. aasta aprillis avaldatud “Tarbijakomisjoni aruanne online-platvormide tehingute olemuse kohta” (Kabinetikontor) või 2020. aasta augustis avaldatud “Elektroonilise kaubanduse ja infotoodete tehingute suunised – lõplik muudetud versioon” (Majandus-, Kaubandus- ja Tööstusministeerium) on paljudes aruannetes ja materjalides viidatud eeskujuks ning neid tuleks jätkuvalt jälgida.
Kasutuslepingu olemus
Kohtus oli esimene vaidluspunkt, milline leping oli sõlmitud internetioksjoni ettevõtja ja kasutaja vahel.
Kaebaja, kes oli kasutaja, väitis, et kaebatava ja kasutaja vahel oli sõlmitud “käesolev kasutusleping”, mis sarnanes vahenduslepinguga. Käesolev kasutusleping oli suunatud müügilepingu sõlmimisele müüja ja ostja vahel ning kuna kaebatav kogus kasutustasu, oli tal kasutaja ees kohustus täita töö lõpuleviimise kohustus (Jaapani tsiviilseadustiku § 632) ja hoolsuskohustus (Jaapani tsiviilseadustiku § 656, § 644), mis tulenevad lepingust. Kaebaja väitis, et kaebataval on kohustus pakkuda teenust ilma puudusteta.
Kohtu suhtumine töö lõpuleviimise kohustusse ja hoolsuskohustusse oli järgmine:
“Käesoleva kasutustasu puhul on mõistlik mõista, et müügisüsteemi kasutustasu ja müügi tühistamise süsteemi kasutustasu on seotud konkreetse vastutasuga, nagu andmeala tagamine müügi korral, ja oksjoni süsteemi kasutustasu on seotud konkreetse vastutasuga, nagu automaatne oksjoni teate saatmine e-posti teel. Seega tuleb käesolevat kasutustasu tunnistada ainult käesoleva teenuse süsteemi kasutamise tasuna.”
Nagoya ringkonnakohus, otsus 28. märtsil 2008 (2008)
Kohtuotsus oli selline.
Kaebataval ei olnud tõendeid, et ta oleks aktiivselt sekkunud kasutajate vahelisse tehingusse, ja käesolevat kasutuslepingut ei saa pidada vahenduslepinguks, ega saa öelda, et see on midagi, mis delegeerib tegelikku tegevust või võtab endale kohustuse lõpule viia objekti, või midagi sarnast.
Siiski tuleb märkida, et see on otsus, mis võtab arvesse käesoleva juhtumi tasude määramist ja Yahoo! JAPANi sekkumise ulatust tehingutesse. Sõltuvalt tasude määramise meetodist ja ettevõtja sekkumise ulatusest kasutajate vahelistesse tehingutesse võib olla võimalik, et ta rikkus hoolsuskohustust, mis tuleneb lepingust, ja tal võib olla vastutus.
Kohustused, mis on pandud ettevõtjatele
Kaebajad väitsid, et samuti tuginedes kasutuslepingule, on kostjal kohustus pakkuda teenust ilma defektideta.
Sellele vastates märkis kohus, et
Kasutuslepingu sisuks olevates juhendites on määratletud, et kostja pakub ainult kasutajatevahelise tehingu algatamise võimalust ning kostja osutas sellele, väites, et tal ei ole mingit vastutust kasutajatevaheliste tehingute eest.
Kuid kuna kasutusleping eeldab teenuse süsteemi kasutamist, peaks kasutuslepingu hea usu põhimõtte alusel kostja ehitama defektivaba süsteemi ja pakkuma teenust kasutajatele, sealhulgas kaebajatele.
Samas
See on otsus, et isegi kui on kirjutatud, et “kuna pakume ainult kasutajatevahelise tehingu algatamise võimalust, ei ole meil mingit vastutust kasutajatevaheliste tehingute eest”, on teenuse pakkumisel kasutuslepinguga kaasnevad hea usu põhimõtte alusel tekkivad kohustused.
5 otsustuskriteeriumit
Kohus tunnistas, et kostja pidi looma veatu süsteemi ja pakkuma teenust, kuid kohustuse konkreetne sisu tuleks määrata, võttes arvesse internetioksjonite ümber toimuvat sotsiaalset olukorda teenuse pakkumise ajal, seotud seadusi ja määrusi, süsteemi tehnilist taset, süsteemi loomise ja hoolduse kulusid, süsteemi kasutuselevõtu mõju, süsteemi kasutajate mugavust jne. Seetõttu on kohus esitanud järgmised viis kohustust, mida tuleks tunnustada.
- Tähelepanu juhtimine
- Usaldusväärsuse hindamise süsteem
- Müüja info pakkumine ja avalikustamine
- Escrow teenus
- Kompensatsioonisüsteem
Esimese “tähelepanu juhtimise” osas tunnistas kohus, et olukorras, kus toimus pettus ja muud kuritegelikud teod internetioksjonite kasutamisel, oli ettevõtjal kohustus võtta asjakohaseid meetmeid, et kasutajad ei satuks pettuse ohvriks, võttes arvesse kuritegeliku tegevuse sisu, meetodeid ja arvu.
Seetõttu tunnistas kohus, et kostja on loonud lehekülje, kus tutvustatakse kasutajate vahelisi probleeme, ja on laiendanud pettuse ennetamiseks mõeldud teavitustegevust, ning tunnistas, et ta on võtnud asjakohaseid meetmeid, et juhtida tähelepanu ajakohaselt.
Teise “usaldusväärsuse hindamise süsteemi” osas väitsid hagejad, et süsteem, kus oksjoni võitja hindab tehingu rahulolu, on kasutajate hindamise süsteemina ebapiisav (sõprade vahelised fiktiivsed tehingud võimaldavad hea hinnangu anda), ja et peaks olema kolmanda osapoole usaldusväärsuse hindamise süsteem. Kuid kohus leidis, et kuna Jaapanis ei ole praegu olemas kolmanda osapoole asutust, mis hindaks oksjonikasutajate usaldusväärsust, oleks kolmanda osapoole asutuse poolt usaldusväärsuse hindamise süsteemi kasutuselevõtt kostjale märkimisväärne koormus, ja eitas usaldusväärsuse hindamise süsteemi kasutuselevõtu kohustuse.
Kolmanda “müüja info pakkumise ja avalikustamise” osas väitsid hagejad, et peaks avalikustama info pettuse toime pannud müüja kohta selle oksjoni võitjale. Kuid kohus leidis, et
Need, kes kavatsevad kasutada teenust pettuse toimepanemiseks, käituvad tõenäoliselt algusest peale nii, et neid on raske jälitada, näiteks esitades valeinfot teenuse kasutamise lepingus kostjaga, ja isegi kui avalikustatakse müüja info, ei saa oodata selle üldist ennetavat mõju.
Lisaks, kui kostja avalikustab oksjoni võitja nõudmisel müüja info, kes väidab, et on langenud pettuse ohvriks, tekitab see seotud seaduste ja määruste tõttu kostjale märkimisväärse koormuse (vt isikuandmete kaitse seaduse artikkel 23).
Pealegi, kas müüja omab oksjoni ajal kaupa või mitte, saab oksjoni võitja küsida müüjalt pärast oksjoni võitmist ja enne makse sooritamist teenuse kaudu, ja isegi kui kostja kogub sellist infot ja pakub seda teenuse kaudu, on tõenäoline, et need, kes kavatsevad kasutada teenust pettuse toimepanemiseks, esitavad valeinfot jne, et vastu seista sellisele info kogumisele kostja poolt, ja on kahtlusi selle tõhususes pettuse ennetamise meetmena, ja kui nõuda, et kostja kontrolliks, kas müüja omab kaupa, mida ta kavatseb müüa, on suur tõenäosus, et teenus ei ole kasumlik äri.
Samas
ja ei tunnustanud seda.
Neljanda “escrow teenuse” osas soovitas kostja seda vabatahtliku teenusena, mida saab kasutada ainult juhul, kui müüja nõustub seda kasutama ja oksjoni võitja nõustub sellega, kui toimub makse, kauba saatmine ja vastuvõtmine müüja ja oksjoni võitja vahel. Hagejad väitsid, et escrow teenust tuleks põhimõtteliselt kohustuslikuks teha. Kuid kohus leidis, et escrow teenuse kohustuslikuks muutmiseks peab kostja taastama kulud, näiteks lisades escrow teenuse kasutamise tasu teenuse tasule, mis võib ignoreerida kasutajate psühholoogiat, kes soovivad osta soovitud kaupa odavalt ilma jaemüüjate jms abita, ja escrow teenuse kohustuslikuks muutmine kõigi kasutajate vaheliste tehingute puhul tekitab kostjale raskusi teenuse äritegevuse korraldamisel, ja ei tunnustanud seda.
Viienda “kompensatsioonisüsteemi” osas väitsid hagejad, et kompensatsioonisüsteemi tuleks täiustada, kuid kompensatsioonisüsteem on mõeldud kahju hüvitamiseks tagantjärele ja on raske tunnistada, et selle täiustamine on seotud pettuse ennetamisega, ja ei tunnustanud seda.
Tegelikult tundub, et ettevõtjatele on ebamõistlik nõuda, et nad võtaksid endale lepingus või seaduses selgelt määratlemata kõrged kompensatsioonikohustused.
Arvestades neid asjaolusid, lükkas kohus tagasi hagejate nõuded kostja Yahoo! JAPAN vastu.
Lisaks toetas apellatsioonikohus esimese astme kohtu järeldust ja lükkas apellatsiooni tagasi (Nagoya kõrgema kohtu otsus 11. novembril 2008).
Kokkuvõte
Nagu kohtud on näidanud, peaks platvormioperaatorite kohustus luua veatu süsteem hõlmama selliseid aspekte nagu sotsiaalne olukord teenuse osutamise ajal, seotud seadused ja määrused, süsteemi tehniline tase, süsteemi loomise ja hooldamise kulud, süsteemi kasutuselevõtu mõju ning süsteemi kasutajate mugavus. Need tuleks kõik arvesse võtta.
Seega, kui näiteks oksjonikasutajate usaldusväärsuse hindamine kolmandate osapoolte poolt muutub standardiks, võib selle meetodi kasutuselevõtmata jätmine olla kohustuste rikkumine.
Enamik C-to-C tehinguid, mida esindavad internetioksjonid ja turgude teenused, toimuvad platvormi kaudu, mistõttu on platvormioperaatorite roll suur. Neilt oodatakse, et nad juhiksid oma äri seaduslikult ja aitaksid kaasa C-to-C tehingute laienemisele.
Meie büroo poolt pakutavad meetmed
Monolise õigusbüroo on IT- ja eriti internetiõiguse valdkonnas kõrge spetsialiseerumisega õigusbüroo. Viimastel aastatel on CtoC tehingutega seotud probleemid muutunud suureks probleemiks ning seadusliku kontrolli vajadus on üha suurenenud. Meie büroo analüüsib olemasolevate ja alustavate äriprojektide seaduslikke riske, võttes arvesse erinevate seaduste regulatsioone, ning püüab äritegevust võimalikult vähe peatada ja seadustada. Üksikasjad on toodud allpool olevas artiklis.
Category: IT
Tag: ITTerms of Use
