Kas saatja teabe avalikustamise taotlus on võimalik ainult e-posti aadressi korral? Selgitame olukorda, kus isiku nimi on teadmata
Kui teid on Internetis laimamise või solvamise ohvriks langenud, on võimalik nõuda saatja (süüdlase) teabe avalikustamist, tuginedes Jaapani “Provider Liability Limitation Act” (Provideri vastutuse piiramise seadusele). Kui teabe avalikustamine on heaks kiidetud, avalikustatakse tavaliselt sellised andmed nagu nimi, aadress, telefoninumber ja IP-aadress.
Siiski võib mõnel juhul ilmneda ainult e-posti aadress. See juhtub konkreetsemalt siis, kui veebisaidi loomiseks registreeritakse liikmeks ja isikuandmetena ei esitata nime jms, vaid esitatakse e-posti aadress. Kas sellisel juhul vastab e-posti aadress Jaapani “Provider Liability Limitation Act” (Provideri vastutuse piiramise seaduse) mõistes “saatja teabele”?
Sellele küsimusele annab selgituse Jaapani intellektuaalomandi kõrgema kohtu märtsi 2021 (Gregoriaani kalendri järgi) otsus, mis kinnitab, et see “vastab”.
Teenusepakkuja vastutuse piiramise seadus
Teenusepakkuja vastutuse piiramise seadus (täielik nimi: Seadus teatud elektroonilise side teenuse pakkujate kahju hüvitamise vastutuse piiramise ja saatja teabe avalikustamise kohta) on seadus, mis reguleerib teenusepakkujate ja foorumi haldajate vastutust, kui internetis tekivad probleemid, nagu maine kahjustamine või autoriõiguste rikkumine. See seadus sätestab, et kui teenusepakkuja halduses olevas internetiteenuses on õigusi või seadusi rikkuvaid kahjulikke postitusi, on teenusepakkujal õigus need postitused kustutada ning määratleb ka teenusepakkuja haldusvastutuse ulatuse selliste postituste suhtes.
https://monolith.law/reputation/provider-liability-limitation-law[ja]
Saatja
Teenusepakkuja vastutuse piiramise seaduse paragrahvi 2 punkt 4 määratleb “saatja” järgmiselt:
Teenusepakkuja vastutuse piiramise seaduse paragrahv 2 (definitsioon)
4 Saatja – isik, kes salvestab teavet teatud elektroonilise side teenuse pakkuja kasutatavale teatud elektroonilise side seadme salvestusmeediumile (piiratud on ainult teave, mis on salvestatud salvestusmeediumile ja mis saadetakse teadmata isikutele) või sisestab teavet teatud elektroonilise side seadme saatmisseadmesse (piiratud on ainult teave, mis on sisestatud saatmisseadmesse ja mis saadetakse teadmata isikutele).
See tähendab, et “saatja” on isik, kes teeb internetis postitusi, mis kahjustavad mainet, või postitusi, mis rikuvad autoriõigusi.
Saatja teave
Teenusepakkuja vastutuse piiramise seaduse paragrahvi 4 lõige 1 sätestab, et isikul, kelle õigusi on veebisaidi või muu infovahetuse tõttu rikutud, on õigus nõuda teenusepakkujalt õigusi rikkunud saatja teabe avalikustamist. Selle seaduse alusel määratleb haldusministeeriumi määrus (määrus, mis määratleb “Teenusepakkuja vastutuse piiramise seaduse paragrahvi 4 lõike 1 alusel saatja teabe”) punkt 3 “saatja teabe” järgmiselt:
- Saatja või muu rikkumisega seotud isiku nimi või nimetus
- Saatja või muu rikkumisega seotud isiku aadress
- Saatja telefoninumber (lisatud 31. augustil 2020 muudetud määrusega)
- Saatja e-posti aadress
- Rikkumisega seotud IP-aadress, pordi number
- Rikkumisega seotud mobiiltelefoni või PHS-terminali internetiühenduse kasutaja identifitseerimiskood
- Rikkumisega seotud SIM-kaardi identifitseerimisnumber
- Aasta, kuu, päev ja kellaaeg (ajatempel), mil rikkumisega seotud teave saadeti seadmest, mis on määratletud punktides 5-7, avalikustamisega seotud teenusepakkuja kasutatavale seadmele
Nimi ja aadress on muidugi kaasatud, kuid ka e-posti aadress kuulub saatja teabe hulka.
https://monolith.law/reputation/disclosure-of-the-senders-information[ja]
Arvamuse küsimine
Selleks, et vältida saatja privaatsuse ebaõiglast kahjustamist, sätestab teenusepakkuja vastutuse piiramise seadus, et kui teenusepakkuja saab saatja teabe avalikustamise taotluse, peab ta küsima saatja arvamust selle kohta, kas teave tuleks avalikustada.
Teenusepakkuja vastutuse piiramise seaduse paragrahv 4 lõige 2
Kui avalikustamisega seotud teenusepakkuja saab taotluse avalikustada teavet vastavalt eelmisele lõikele, peab ta, välja arvatud juhul, kui ta ei saa rikkumisega seotud teabe saatjaga ühendust võtta või kui on muid erilisi asjaolusid, küsima saatja arvamust selle kohta, kas teave tuleks avalikustada.
Saatjal on sel ajal võimalus avaldada oma arvamust avalikustamise kohta.
Kohtuasja käik
Hageja, kes levitab oma veebisaidil e-uudiskirja, väitis, et tema e-uudiskirja sisu on kopeeritud ja ilma loata veebisaidil avaldatud. Seetõttu nõudis ta kostjalt, aktsiaseltsilt Cyber Agent, teavet, mille veebisaidi looja (edaspidi X) oli veebisaidi loomisel registreerinud, tuginedes Jaapani teenusepakkuja vastutuse piiramise seadusele.
Juhtumi ülevaade
Kaebatud on juriidiline isik, kes tegeleb blogide ja muude interneti kaudu levitatavate meediaettevõtete tegevusega, omab domeeni “amebaownd.com” ning pakub teenust “Ameba Ownd”, mis võimaldab kõigil tasuta veebilehti ja muid meediavorme luua.
Sellele Ameba Owndile registreerus X, kelle nimi on teadmata, teenusepakkuja liikmena ning lõi veebisaidi.
Kuid, sellel veebisaidil avaldatud artiklid olid X-i poolt koopiad kaebaja loodud e-uudiskirjadest, mis olid avalikult kättesaadavad suurele hulgale inimestele. Kaebaja nõudis autoriõiguste (koopiate tegemise õigus, avaliku edastamise õigus) rikkumise tõttu saatja teabe avalikustamist. Selle maht oli tohutu, ulatudes 688 leheküljeni, kui see trükiti A4-formaadis paberile.
Peamiseks vaidluspunktiks oli eeldus, et e-posti aadressid on üldiselt saatja teabe allikaks, nagu näha Jaapani Siseministeeriumi määruse nr 3 puhul. Küsimus oli, kas veebisaidi loomisel kasutatud liikme registreerimise e-posti aadress (juhul, kui isikuandmeid nagu nimi jne ei esitata registreerimisel, vaid esitatakse e-posti aadress) kuulub saatja teabe alla.
Esimese astme kohus lükkas avalikustamise taotluse tagasi
Esimese astme kohus otsustas, et eespool mainitud Jaapani Provideri Vastutuse Piiramise Seaduse (Provider Liability Limitation Act) artikli 2 lõike 4 sõnastus “saatja” on mõeldud selgelt määratlema isikut, kes on teiste õigusi rikkuvat teavet levitamisprotsessi kaasatud. Samuti määratletakse “saatja” artikli 4 lõike 1 alusel välja antud MCI määruse nr 3 “saatja e-posti aadress” kui isik, kes on teabe salvestanud salvestusmeediumile või sisestanud saatmisseadmesse. Seega, kui registreerimisel ei esitata isikuandmeid, nagu nimi, vaid ainult e-posti aadress, jääb mõistlik kahtlus, kas registreerija on tõesti esitanud oma e-posti aadressi. Seetõttu on raske tunnistada, et registreeritud e-posti aadress kuulub isikule endale. Sel juhul ei kuulu e-posti aadress “saatja teabe” alla ja avalikustamise taotlus lükati tagasi.
Kohus märkis, et kuigi teenuse kasutustingimustes on sätestatud, et liikmed ei tohi teenuse kasutamisel esitada valeandmeid, ei ole määratletud meetodit, kuidas kontrollida, kas registreerimisteave on tõepoolest liikme enda teave. Vastupidi, kui registreerimisteave sisaldab valeandmeid või kui registreeritud e-posti aadress ei tööta, võib kostja peatada teenuse kasutamise või võtta muid meetmeid. See viitab sellele, et teenuse liikmed või registreerimissoovijad võivad registreerida teiste inimeste või väljamõeldud teavet.
Lisaks, arvestades, et peaaegu kõik e-kirjad, mida hageja on loonud pärast veebisaidi loomist, on ilma loata ümber postitatud, võib eeldada, et veebisaidi loomise eesmärk oli selline ebaseaduslik tegevus. Seega on raske eitada võimalust, et registreerija registreeris veebisaidi loomisel kellegi teise või väljamõeldud e-posti aadressi.
See on otsus, et teabe avalikustamine on lubatud ainult juhul, kui on selgelt tunnistatud, et saatja on saatja, ilma et jääks mõistlikku kahtlust. Kohus märkis,
Hageja väidab, et kuna internetipõhised teenusepakkujad ei saa teada postitaja isikut, peaks “saatja” hõlmama mitte ainult rangelt võttes saatjat, vaid ka isikut, kellel on tõenäosus olla saatja, kui nõutakse, et “saatja” oleks rangelt võttes postitaja, siis “saatja e-posti aadressi” avalikustamine oleks seadusega peaaegu võimatu.
Kuid MCI määruse nr 3 “saatja e-posti aadressi” tähendus on nagu eespool selgitatud ja isegi hageja ülaltoodud märkusega ei ole “saatja” sõnastuse puhul seaduse artikli 2 lõike 4 tõlgendamisel mõistlikku põhjust kasutada erinevat tõlgendust. Hageja ülaltoodud väide on pigem isiklik arvamus ja seda ei saa aktsepteerida.
Tokyo District Court ruling on June 25, 2020 (Gregorian calendar year)
ja ei aktsepteerinud hageja väidet, et “saatja” peaks hõlmama mitte ainult rangelt võttes saatjat, vaid ka isikut, kellel on tõenäosus olla saatja, kuna see on “isiklik arvamus”.
Muuseas, kohus ei vastanud hageja väitele, et kostja on küsitlenud registreerijat ja kui registreerijal ei ole midagi meelde tuletada, siis arvatakse, et selline olukord oleks ilmnenud küsitluse tulemusena, kuid sellist olukorda ei ole ilmnenud.
Vastupidine otsus apellatsioonikohtus
Hageja esitas esimese astme kohtuotsuse peale kaebuse, kuid apellatsioonikohus otsustas, et veebisaidi loomisel kasutatud e-posti aadress, mis registreeriti liikmeks, on “saatja teave” ning andis CyberAgentile korralduse avaldada saatja teave.
Apellatsioonikohus märkis, et liikmeteenuse registreerimise taotlemisel on vaja e-posti aadressi, valikulist parooli, sünnikuupäeva ja sugu ning registreerija sisestas need andmed e-posti aadressina, lõpetas ajutise registreerimise, klõpsas e-posti aadressile saadetud e-kirjas olevat URL-i ja lõpetas registreerimise.
Lisaks on see teenus selline, mida saavad kasutada ainult registreeritud liikmed, kes sisestavad registreerimisel määratud parooli jne. Kaebuse aluseks olev isik (esimese astme kohtu kostja – CyberAgent) saatis “arvamuse päringu teate” e-posti aadressile, mis on seotud selle teabega, kuid ei saanud vastust ega teadet saatmisveast. Seega leidis kohus, et tavaliselt on liikmeteenuse registreerija ja teenuse kasutaja sama isik.
Kaebuse aluseks olev isik väitis, et isegi kui registreerija e-posti aadress oli saidi loomise ajal tõesti registreeritud, võis hiljem toimuda ID ja parooli üleandmine jne. Kuid apellatsioonikohus leidis, et see on ainult abstraktne võimalus ja ei mõjuta konkreetsete asjaolude põhjal tehtud otsust.
Arvestades neid punkte, otsustas apellatsioonikohus, et
Registreerija, liige ja postitaja on kõik sama isik ja pole piisavalt tõendeid, mis seda ümber lükkaksid.
Seega võib öelda, et see teave on postitaja e-posti aadress ja see teave on seaduse 4. paragrahvi 1. lõike “saatja teave”.
Intellektuaalomandi kõrgema kohtu otsus 11. märtsil 2021 (Gregoriaani kalendri järgi)
Ja otsustas, et on põhjust nõuda selle teabe avalikustamist ning andis korralduse avaldada saatja teave.
Muuseas, kaebuse aluseks olev isik väitis ka, et teenust võis hallata või uuendada mitu inimest, kuid see on samuti ainult abstraktne võimalus ja ei mõjuta konkreetsete asjaolude põhjal tehtud otsust. Isegi kui registreerija postitas koos teistega, ei saa öelda, et see teave ei kuulu “saatja teabe” alla, mis on määratletud Provider Liability Limitation Act (Jaapani teenusepakkuja vastutuse piiramise seadus) 4. paragrahvi 1. lõikes.
Kokkuvõte
Intellektuaalomandi kõrgema kohtu otsus apellatsioonimenetluses oli selline, et isegi kui veebisaidi loomiseks liikmeks registreerumisel ei esitata isikuandmeid nagu nimi, vaid esitatakse e-posti aadress, siis e-posti aadress vastab Jaapani “Provider Responsibility Limitation Law” (Jaapani teenusepakkuja vastutuse piiramise seadus) “saatja teabele”.
Hoolimata sellest, et esimese astme kohus ja apellatsioonikohus tunnustasid peaaegu samu asjaolusid, kuid jõudsid erinevatele otsustele, oli see huvitav juhtum. Apellatsioonikohus näitas otsust, mis põhines konkreetsematel asjaoludel, ja seda võib tulevikus sarnaste juhtumite puhul kasulikuks pidada.
Meie büroo poolt pakutavad meetmed
Monolise õigusbüroo on IT- ja eriti internetiõiguse valdkonnas kõrge spetsialiseerumisega õigusbüroo. Viimastel aastatel on internetis levivad kuulujutud ja laim tekitanud tõsiseid kahjustusi, mida nimetatakse “digitaalseks tätoveeringuks”. Meie büroo pakub lahendusi “digitaalse tätoveeringu” vastu võitlemiseks. Üksikasjad on kirjeldatud allpool toodud artiklis.
Category: Internet
