Autoriõiguse mõiste Jaapani autoriõiguse seaduses: selgitus kohtupraktika kaudu

Ettevõtete intellektuaalomandi strateegias on äärmiselt oluline esimene samm täpselt tuvastada, kas ise loodud varad on seaduslikult kaitstud või mitte. Jaapani autoriõiguse seaduse (著作権法) kohaselt on kaitse lähtepunktiks mõiste “teos” (著作物). Kui midagi ei tunnustata “teosena”, siis autoriõiguse kaitse ei teki. Seega on äärmiselt oluline mõista, kas erinevad ettevõtlustegevuse käigus loodud tulemused, nagu tootedisain, turundusmaterjalid, tarkvara ja veebisaidi sisu, kuuluvad selle “teose” mõiste alla, kuna see on oluline nii riskijuhtimise kui ka varade kasutamise seisukohast. Jaapani autoriõiguse seaduse artikli 2 lõige 1 punkt 1 defineerib “teose” kui “originaalselt väljendatud mõtte või tunnetuse, mis kuulub kirjanduse, teaduse, kunsti või muusika valdkonda”. See esmapilgul abstraktne definitsioon muutub konkreetseks kohtuotsuste kaudu, mis käsitlevad konkreetseid juhtumeid. Jaapani õigussüsteemi eripära on see, et koodeksis määratletud üldised definitsioonid konkretiseeritakse kohtute poolt üksikjuhtumitele rakendamise ja tõlgendamise kaudu. Seetõttu on “teose” definitsiooni tõeliseks mõistmiseks hädavajalik analüüsida varasemaid kohtuotsuseid. Käesolevas artiklis lahutame selle “teose” definitsiooni neljaks komponendiks: mõtte või tunnetuse väljendus, loovus, väljendatud vorm ning kuulumine kirjanduse, teaduse, kunsti või muusika valdkonda. Me selgitame üksikasjalikult, kuidas neid komponente on tegelikus ärimaailmas tõlgendatud, lähtudes rikkalikest kohtupraktika näidetest.

Jaapani autoriõigusseaduse kohane “teose” õiguslik definitsioon

Jaapani autoriõigusseadus määratleb oma kaitseobjekti tuuma – “teose” – järgmiselt, vastavalt artikli 2 lõike 1 punktile 1.

See on loov viis mõtete või tunnete väljendamiseks, mis kuulub kirjanduse, teaduse, kunsti või muusika valdkonda. 

See definitsioon hõlmab nelja põhilist nõuet, mida peab täitma, et teost võiks autoriõigusseaduse kohaselt kaitsta. Ükski loominguline töö ei saa autoriõiguslikku kaitset, kui see ei vasta kõigile neile nõuetele. Need neli nõuet on järgmised:

1. “Mõtete või tunnete” sisaldamine
2. Olema “loov”
3. Olema “väljendatud kujul”
4. Kuulumine “kirjanduse, teaduse, kunsti või muusika valdkonda”

Allpool käsitleme iga nõuet eraldi ja uurime, milliste kriteeriumide alusel on kohtud neid hindanud, tuues näiteid konkreetsetest juhtumitest.

「Mõtted või tunded」— inimese vaimse tegevuse saadus

Teose esimene nõue on, et see sisaldaks inimese “mõtteid või tundeid”. See nõue tagab, et teos on inimese vaimse tegevuse tulemus ning välistab autoriõiguse kaitse alt pelgalt faktid, andmed või puhtalt funktsionaalsed seaduspärasused.

See nõue toimib omamoodi “väravavahina”, mis jaotab erinevad intellektuaalomandid sobivatesse õigussüsteemidesse. Mõtete ja tunnete loov väljendus kuulub autoriõiguse alla, tehnilised leiutised patendiseaduse alla, tööstustoodete disainid disainiseaduse alla ning lihtsad andmed, nagu kliendinimekirjad, võivad olla kaitstud lepingute või ebaausa konkurentsi vastaste seaduste alusel ärisaladusena. Selle eristuse mõistmine on äärmiselt oluline, kui soovitakse välja töötada strateegiat, kuidas oma intellektuaalomandit seadusega kaitsta.

Kohtupraktikas on neid piire rangelt hinnatud. Näiteks Jaapani autoriõiguse seaduse (Heisei (1989)) artikli 10 lõige 2 sätestab, et “lihtsad uudised ja ajakohased teated” ei kuulu autoriõiguse alla. Selle alusel ei tunnistata andmete või faktide loetelu teosena, kui selles ei kajastu autori mõtted või tunded.

Samuti kiputakse mitte tunnistama teosena dokumente, mille väljendusviis on täielikult määratud praktilise eesmärgi poolt ja kus autoril pole võimalust oma isikupära sisse tuua. Näiteks lükkas Tokyo ringkonnakohus 1987. aasta 14. mail tagasi standardse kinnisvara ostu-müügilepingu teosena. Samuti tegi Tokyo ringkonnakohus 1965. aasta 31. augustil otsuse, et laadungikviitung ei ole teos. Nende dokumentide sõnastus on standardiseeritud tehingute turvalisuse ja efektiivsuse praktilistest nõuetest lähtuvalt ning neid ei peeta autorite mõtete või tunnete väljenduseks.

Teisalt, kui akadeemilises sisus on väljendatud autori mõtteid või tundeid, võib seda pidada teoseks. Tokyo ringkonnakohus tunnustas 1978. aasta 21. juuni otsuses päikesevalguse õigust käsitleva artikli teosena, kuna selles oli loovalt väljendatud autori mõtteid päikesevalguse probleemide kohta. Seega, isegi kui tegeletakse teadusliku või tehnilise teemaga, kajastub selles autori intellektuaalne tegevus ehk “mõtted”, mistõttu on see autoriõigusega kaitstud.

「Loomingulisus」— looja isikupära väljendus

Teiseks nõudeks olev ‘loomingulisus’ ei nõua Jaapani autoriõiguse seaduse (Japanese Copyright Law) alusel tingimata kõrget kunstilisust, uudsust ega originaalsust. Siin nõutakse, et teoses oleks mingil moel väljendatud looja ‘isikupära’. See tähendab, et kui loojal on väljendamisel valikuvõimalusi ja nende valikute tulemusena on loodud teoses näha looja ainuomaseid jooni, siis peetakse loomingulisuse nõuet täidetuks.

Loomingulisuse olemasolu hinnatakse selle järgi, kui palju on loojal olnud vabadust väljenduda. Kui funktsioon, meedium või teema piiravad väljendusviisi oluliselt, on isikupära ilmutamine keeruline ja teose autoriõigusega kaitstuse tunnustamine on ebatõenäoline. Vastupidisel juhul, kui valikuid, paigutust ja sõnakasutust on palju, tunnustatakse loomingulisust kergemini.

Loomingulisuse tunnustamise näiteks võib tuua kaarditeosed. Tokyo ringkonnakohtu (Tokyo District Court) 2022. aasta 27. mai otsuses tunnustati elamupiirkonna kaardi autoriõigust. Kohus leidis, et hoonete nimede, elanike nimede, asutuste asukohti näitavate illustratsioonide valik ning nende teabe otsingusõbralik ja selge paigutus ja kuvamine peegeldavad looja isikupära.

Andmebaaside puhul tehakse samasuguseid otsuseid. Tokyo ringkonnakohtu 2000. aasta 17. märtsi ‘Town Page andmebaasi juhtumi’ otsuses tunnustati ‘ametialase klassifikatsiooni süsteemi’ loomingulisust, mis ei seisnenud üksikute telefoninumbrite teabes, vaid nende teabe kasutajasõbralikuks otsinguks unikaalse hierarhilise struktuuri loomises, ja kaitsti seda autoriõigusega kui andmebaasi. Seevastu lihtsalt viidikujulises järjestuses telefoniraamatut (Hello Page) ei peetud sellise süstemaatilise struktuuri loomingulisuse tunnustamiseks piisavaks.

Arvutiprogrammide valdkonnas tehakse samuti sarnaseid otsuseid. Osaka ringkonnakohtu (Osaka District Court) 2024. aasta 29. jaanuari otsuses tunnustati mitme programmi autoriõigust, kuigi need olid kirjutatud standardse programmeerimiskeelega, kuna andmetöötluse konkreetne kujundus ja sadu lehekülgi hõlmava lähtekoodi üldine struktuur andsid loojale ‘valikuvabaduse’, mille tulemusena väljendus looja isikupära.

Teisalt, kui väljendus on liiga tavaline, siis loomingulisust ei tunnustata. Tokyo ringkonnakohtu 2022. aasta 30. märtsi ‘Stick Spring Roll juhtumi’ otsuses lükati tagasi foto loomingulisus, kuna valgustus, nurk ja serveerimine, mida kasutati toote, kevadrulli, isuäratavaks muutmiseks, olid kõik kommertsfotograafias tavaliselt kasutatavad tavalised tehnikad.

Lühikesed lööklauseid peetakse samuti sageli loomingulisuse puudumise tõttu eitavaks. Intellektuaalomandi kõrgema kohtu (Intellectual Property High Court) 2015. aasta 10. novembri otsuses leiti, et inglise keele õppematerjali lööklause ‘Kuula inglise keelt nagu muusikat’ oli lühike ja kirjeldav ning väljendusvõimalused olid äärmiselt piiratud, mistõttu puudus loomingulisus. Seevastu liiklusohutuse loosungi ‘Ma tunnen end turvaliselt, turvatool on parem kui ema süles’ puhul tunnustati selle ainulaadset vaatenurka ja väljendusviisi loomingulisena.

「Väljendus」— Idee ja väljenduse eristamise põhimõte Jaapani õiguses

Kolmas nõue on, et teos peab olema konkreetne “väljendus”. See põhineb autoriõiguse seaduse tuumikpõhimõttel, mida nimetatakse “idee ja väljenduse eristamiseks”. See tähendab, et seadus kaitseb mitte ideed iseenesest, vaid selle idee konkreetset väljendust. See põhimõte on hädavajalik, et hoida ideed, faktid ja teooriad ühiskonna jagatud varana, mida kõik saavad vabalt kasutada, ning kultuuri arengut edendada. Jaapani autoriõiguse seaduse (Copyright Act of Japan) esimeses artiklis sätestatud eesmärk “kultuuri arengule kaasa aitamine” toetub sellele põhimõttele.

Selle põhimõtte kõige selgem näide on Jaapani Ülemkohtu 2001. aasta 28. juuni (Heisei 13) otsus “Esashi Oiwake juhtumis”. Selles juhtumis kirjutas üks tõsielukirjanik teose, mis käsitles Hokkaido Esashi linna ajalugu, kuidas see kunagi õitses heeringapüügi tõttu, seejärel allakäigule sattus ja nüüd on taas elavnenud tänu aastas korra toimuvale rahvalaulu “Esashi Oiwake” festivalile. Hiljem tootis üks telekanal dokumentaalfilmi, mis käsitles täpselt sama ajaloolist kulgu ja loo ülesehitust. Ülemkohus tühistas madalama astme kohtute otsused ja lükkas autoriõiguse rikkumise väite tagasi. Nende loogika eristas rangelt kaitstavat “väljendust” ja kaitse alla mitte kuuluvaid ideid ja fakte. Kohus leidis, et linna ajaloolised faktid ja loo skelett “õitseng → allakäik → taassünd” on kaitse alla mitte kuuluvad “ideed”, mida kõik võivad kasutada. Teisalt peeti kirjaniku poolt loo jutustamiseks kasutatud konkreetseid sõnakasutusi ja metafoore kaitstavaks “väljenduseks”. Kuna telekanal kasutas ideid ja fakte, kuid kasutas oma narratiivi ja visuaale, mis ei andnud edasi originaalteose “väljenduslikke põhiolemuslikke tunnuseid”, jõuti järeldusele, et autoriõiguse rikkumist ei toimunud.

Idee ja väljenduse eristamise põhimõtet rakendatakse laialdaselt ka teistes valdkondades. Näiteks Jaapani Intellektuaalomandi Kõrgema Kohtu 2012. aasta 8. augusti (Heisei 24) otsuses “Kalapüügimängu juhtum” leiti, et mängu reeglid ja süsteem ning ekraanide järjestus “peamenüü → kalastuskoha valik → heide → saagi ekraan” on vaid “idee”, mis puudutab kalapüügimängu mehhanismi ja ei kuulu autoriõiguse kaitse alla. Kaitse alla kuuluvad konkreetse graafilise disaini, tegelaste, muusika ja teksti “väljendused”. Seega, kui konkureeriv ettevõte jäljendab oma tarkvara funktsioone, on autoriõiguse rikkumist keeruline tõestada, kui nad ei kopeeri otseselt lähtekoodi. “Idee” ehk funktsioon ei ole kaitstud, kuid “väljendus” ehk lähtekood on kaitstud.

「Kirjandus, teadus, kunst või muusika valdkond」— intellektuaalse kultuuripärandi ala Jaapanis

Viimane nõue on, et teos kuuluks „kirjanduse, teaduse, kunsti või muusika valdkonda“. Seda nõuet tõlgendatakse laialt kui intellektuaalse ja kultuurilise vaimse tegevuse tulemust ning tavaliselt ei tekita see palju probleeme. Siiski, kui kunstilised loometööd rakendatakse praktilistele esemetele, muutub see nõue oluliseks vaidlusküsimuseks „rakenduskunsti“ valdkonnas.

Rakenduskunsti puhul tekib küsimus autoriõiguse seaduse, mis annab pikemaajalist kaitset, ja disainiseaduse, mis eeldab lühemaajalist kaitset, vahelise piiritlemise kohta. Kohtud kaldub olema ettevaatlikud oma otsustes, kuna kui nad kaitseksid praktiliste masstoodangute disaini autoriõigusega, võib see muuta disainiseaduse rolli tühiseks ja liigselt piirata tööstustegevust.

Oluliseks juhtnööriks selles küsimuses oli Intellektuaalomandi Kõrgema Kohtu 2021. aasta (Reiwa 3) 8. detsembri otsus „Kaheksajala liumäe juhtumis“. Kohus leidis, et rakenduskunst (välja arvatud üksikud kunstikäsitöö esemed) peab olema autoriõiguse seaduse alusel kaitstud „kunstiteosena“, kui selle esteetilised omadused on võimalik „eraldada“ praktilisest funktsioonist. Kaheksajala liumäe puhul otsustas kohus, et selle kuju on lahutamatult seotud mänguvahendi funktsiooniga. Kaheksajala pea toetab konstruktsiooni ja jalad moodustavad liumäe enda, seega esteetilised ja funktsionaalsed elemendid on integreeritud ning neid ei saa eraldada. Selle tulemusena jõuti järeldusele, et see liumägi ei kuulu autoriõiguse seaduse alusel kaitstavate kunstiteoste hulka.

See otsus annab ettevõtetele olulisi vihjeid tootedisaini kaitsmisel. Kui soovitakse kaitsta funktsionaalse toote disaini intellektuaalse omandina, peaks esmalt kaaluma disainiseaduse alusel registreerimist, kuna autoriõiguse seaduse kaitse on piiratud.

Teisalt, kui esteetiline väljendus on funktsioonist selgelt eraldatav, on võimalik kaitse autoriõigusega. Näiteks T-särgile trükitud illustratsioonid või voodilinadele kasutatud mustrid on iseseisvad kunstiteosed ning neid saab esteetiliselt hinnata eraldi T-särgi või voodilina praktilisest funktsioonist, mistõttu need kuuluvad autoriõiguse kaitse alla.

Autoriõigusega kaitstava ja mittekaitstava sisu piirid Jaapanis

Seniste arutelude kokkuvõtmiseks võrdleme Jaapani autoriõigusega kaitstava “väljenduse” ja kaitse alt välja jäävate “ideede” ning “faktide” piire, tuginedes konkreetsetele kohtuasjadele.

Kokkuvõte

Jaapani autoriõiguse seaduse alusel “teose” määratlus ei ole lihtsalt formaalne kontrollnimekiri, vaid see on kohtute poolt iga üksikjuhtumi puhul rakendatav sügavalt läbimõeldud kriteerium. Mõtte või tunnete, loovuse, väljenduse ning kirjandus-, teadus-, kunsti- ja muusikavaldkonna ulatuse neli nõuet on omavahel seotud, et kaitsta loojate õigusi, samal ajal tagades ideede ja faktide säilimise ühiskonna ühise varana, tasakaalustades avalikku huvi. Oma intellektuaalomandi nõuetekohaseks haldamiseks ja teiste õiguste rikkumise riski vältimiseks on hädavajalik mõista neid nõudeid ja nende rakendamist kohtupraktikas.

Monolith õigusbüroo on pakkunud nõu ja tuge keerukates Jaapani autoriõiguse seaduse küsimustes erinevates valdkondades tegutsevatele klientidele, sealhulgas tarkvara, sisu loomise ja tootedisaini alal. Meie büroos töötab mitmeid inglise keelt kõnelevaid spetsialiste, sealhulgas välisriikide advokaadikvalifikatsiooniga isikuid, mis võimaldab pakkuda sujuvat ja professionaalset õigusteenust ettevõtetele, kes tegelevad rahvusvahelise äritegevusega ja seisavad silmitsi autoriõigusega seotud väljakutsetega. Kui teil on küsimusi teose määratluse kohta, nagu selles artiklis selgitatud, või soovite välja töötada konkreetse intellektuaalomandi strateegia, võtke kindlasti ühendust meie bürooga.