Õiguste tekkimine ja kaitseperioodid Jaapani autoriõiguse seaduses

Ettevõtete intellektuaalomandi portfellis on autoriõigused olulised õigused, mis kaitsevad laia valikut varasid, nagu tarkvara, turundusmaterjalid, teadus- ja arendustegevuse aruanded ning disainilahendused. Eriti oluline on globaalselt tegutsevate ettevõtete jaoks mõista täpselt erinevate riikide õigussüsteeme, eriti Jaapani autoriõiguse süsteemi omadusi, varahalduse ja riskide maandamise seisukohast. Jaapani autoriõiguse süsteemil on paljude teiste riikide süsteemidega ühine alus, kuid see sisaldab unikaalseid põhimõtteid, mis puudutavad õiguste tekkimise mehhanisme ja kaitseperioodi arvutamise meetodeid. Jaapani autoriõiguse seadus (Japanese Copyright Law) rakendab “formaalsuseta põhimõtet”, mis tähendab, et registreerimis- või taotlusprotseduure haldusorganites ei nõuta õiguste tekkimiseks. See tähendab, et õiguslik kaitse antakse automaatselt niipea, kui loometegevus on lõpetatud. Siiski ei kohaldata seda automaatset kaitset kõikidele tulemustele. Selleks, et saada õigusliku kaitse objektiks tunnustatud “teoseks”, peab see vastama “originaalsuse” nõudele. See nõue on oluline kriteerium, mis eristab lihtsat faktide või andmete kogumit intellektuaalse loometegevuse tulemusest. Samuti on oluline mõista, kui kaua kaitse kestab ehk kaitseperioodi pikkust. Jaapani autoriõiguse seadus kasutab kaitseperioodi arvutamisel kahte peamist lähenemist: põhimõtet, mis põhineb autori surmajärgsel ajal, ja erandlikku põhimõtet, mis põhineb teose avaldamise ajal. Millist neist põhimõtetest rakendatakse, sõltub teose olemusest ja autori näitamise viisist. Need keerulised reeglid pakuvad ettevõtetele intellektuaalse vara väärtuse maksimeerimiseks ja selle elutsükli haldamiseks ennustatava õigusliku raamistiku. Käesolevas artiklis selgitame üksikasjalikult Jaapani autoriõiguse seaduse alusel õiguste tekkimise nõudeid, kaitseperioodi täpset arvutusmeetodit ja selle lõppemise protsessi, tuginedes seadusandlusele ja kohtupraktikale.

Autoriõiguse teke: vormivabadus ja loovuse nõue Jaapani õiguse kohaselt

Jaapani autoriõiguse seaduse alusel tekivad autoriõigused automaatselt, kui on täidetud teatud nõuded. Selle tekke mehhanismi mõistmine on esimene samm oma õiguste nõuetekohaseks haldamiseks ja teiste õiguste rikkumise vältimiseks. Siin selgitame kahte autoriõiguse tekkimise põhielementi: “vormivabadust” ja “loovust”.

Vormivabadus

Üks Jaapani autoriõiguse süsteemi põhiprintsiipe on “vormivabadus”. See tähendab, et autoriõiguste tekkimiseks ja omamiseks ei ole vaja täita ühtegi kindlat vormi. Erinevalt patendiõigusest või kaubamärgiõigusest, mis nõuavad ametiasutustele taotluste esitamist või registreerimist, antakse autoriõigused automaatselt autorile hetkel, mil teos on loodud. See põhimõte on selgelt sätestatud Jaapani autoriõiguse seaduse artiklis 17, lõige 2, mis ütleb, et “autori isiksuse õiguste ja autoriõiguste omamiseks ei ole vaja täita ühtegi kindlat vormi”.

Vormivabaduse tõttu on näiteks ettevõtte töötajate koostatud aruanded, disainerite loodud graafika, programmeerijate kirjutatud lähtekood jms kaitstud autoriõiguse seadusega kohe pärast nende valmimist. Veebisaitidel ja väljaannetes sageli nähtav © märk (copyright märk) ei ole õiguste tekkimise nõue. © märk on tavapärane viis autoriõiguse olemasolu näitamiseks ja selle olemasolu või puudumine ei mõjuta õiguste kehtivust.

See põhimõte lihtsustab õiguste omandamise protsessi ja soodustab loovtegevust. Samas tähendab see ka, et õiguste olemasolu ja kuuluvuse tõendamise kohustus lasub õiguste omanikul. Vaidluste korral on vaja objektiivsete tõenditega tõestada, kes, millal ja mida lõi, mistõttu on oluline dokumenteerida loomise kuupäev ja koostada lepingud.

Loovuse nõue, mis on eelduseks teosele

Kuigi autoriõigused tekivad vormivabalt ja automaatselt, on kaitse objektiks ainult need teosed, mis vastavad seaduse mõistes “teose” määratlusele. Jaapani autoriõiguse seaduse artikkel 2, lõige 1, punkt 1 määratleb teose kui “mõtte või tunde loovat väljendust, mis kuulub kirjanduse, teaduse, kunsti või muusika valdkonda”. Selle määratluse kõige olulisem praktiline nõue on “loovus”.

Loovus tähendab, et teoses peab olema väljendatud autori isikupära, kuid see ei nõua tingimata suurt kunstilisust, uudsust või originaalsust. Kui teos on midagi enamat kui lihtsalt kellegi teise töö jäljendamine ja kui selles on näha looja intellektuaalse tegevuse tulemusi, siis kiputakse loovust tunnustama. Vastupidisel juhul, kui teos on midagi, mida igaüks võiks luua või kui see on lihtsalt faktide või andmete kogum, siis loovust ei tunnustata ja teos ei saa autoriõiguse kaitset.

Üks tuntumaid kohtuasju, kus loovuse olemasolu oli vaidluse all, on “NTT Town Page’i andmebaasi juhtum” (Tokyo ringkonnakohtu otsus, 16. mai 1997). Selles juhtumis arutati “Town Page’i” telefoniraamatu andmebaasi teosena kvalifitseerumist. Kohus leidis, et erinevalt lihtsalt hiragana tähestiku järjekorras paigutatud isiku- ja ettevõttenimedest “Hello Page’is”, oli “Town Page’i” ametialane klassifikatsioonisüsteem loodud teabe valiku ja paigutuse osas loojate poolt ning seetõttu tunnustati selles loovust. Konkreetselt hinnati otsingumugavust silmas pidades loodud unikaalset klassifikatsioonisüsteemi rohkemaks kui lihtsalt andmete kogumiks, vaid loovaks väljenduseks.

See kohtuasi annab olulisi vihjeid ettevõtetele, kuidas oma infovarasid käsitleda. Ettevõtte kliendinimekirjad või müügiandmed ja muud andmebaasid võivad saada autoriõiguse kaitse, kui nende teabe “valik või süstemaatiline struktuur” sisaldab loovust (Jaapani autoriõiguse seaduse artikkel 12-2). Kui aga see struktuur on tavaline või määratud kindla eesmärgi tõttu, võidakse loovust eitada ja andmebaas ei pruugi saada autoriõiguse kaitset. Ettevõtted peavad oma infovarasid täpselt hindama, kas need on lihtsalt andmete kogum või loovusega teosed, ning arendama välja mitmetasandilise infohaldusstrateegia, mis hõlmab ka autoriõigusest erinevaid kaitsemeetmeid (näiteks kaitse ärisaladusena ebaausa konkurentsi tõkestamise seaduse alusel või lepinguline kaitse).

Autoriõiguse kaitseperioodi põhimõtted Jaapanis

Kui autoriõigus on kord tekkinud, ei kesta see õigus igavesti. Jaapani autoriõiguse seadus kaitseb autori õigusi, kuid samal ajal vabastab teatud aja möödudes teosed ühiskondliku kultuuripärandina (public domain) kasutamiseks, et soodustada nende vaba kasutamist ja seeläbi ka kultuuri arengut. Seetõttu on autoriõiguse jaoks kehtestatud selge kaitseperiood.

Kaitseperioodi arvutamise meetodi mõistmiseks on esmalt vaja haarata põhiprintsiipi, mida nimetatakse “kalendriaasta põhimõtteks”. Jaapani autoriõiguse seaduse artikkel 57 sätestab, et kaitseperioodi lõppu arvutatakse alates sündmuse, nagu autori surma, teose avaldamise või loomise aasta järgse aasta 1. jaanuarist. Näiteks, kui teatud autor suri 2024. aasta 15. mail, siis selle autori teoste kaitseperioodi arvutamise alguspäevaks on 2025. aasta 1. jaanuar. Kui kaitseperiood on 70 aastat, siis see periood lõppeb 2094. aasta 31. detsembril. See kalendriaasta põhimõte on kehtestatud arvutuste lihtsustamiseks ja seda rakendatakse kõigi kaitseperioodide arvutamisel ühtemoodi.

Jaapani autoriõiguse seaduse kaitseperioodi kontseptsioon jaguneb kaheks suureks süsteemiks. Üks neist on “surmaaegse alguse põhimõte”, mis kehtib juhul, kui autor on füüsiline isik ja arvestatakse autori surma hetkest. Teine on “avaldamisaegse alguse põhimõte”, mis kehtib juhul, kui autori tuvastamine on keeruline või autor on juriidiline isik, ning arvestatakse teose avaldamise hetkest. Kumb põhimõte rakendub, mõjutab oluliselt kaitseperioodi pikkust, seega on nende eristamise täpne mõistmine hädavajalik.

Põhimõtteline kaitseperiood: autori surmast 70 aastat

Jaapani autoriõiguse seaduse kõige põhilisem põhimõte on, et õigused püsivad 70 aastat pärast autori surma. See kehtib juhul, kui autor on füüsiline isik ja tema teos on avaldatud tema tegeliku nime (või laialdaselt tuntud varjunime) all. Jaapani autoriõiguse seaduse artikli 51 lõige 2 sätestab, et “autoriõigus püsib … kuni 70 aastat pärast autori surma”. See periood on loodud mitte ainult autori eluajal, vaid ka pärast tema surma teatud aja jooksul, et kaitsta õiguste pärijate, nagu pärandajate, huve.

Kaitseperiood oli varem “50 aastat pärast surma”, kuid see pikendati “70 aastani pärast surma” seoses õigusaktide muudatustega, mis tulenesid Vaikse ookeani piirkonna partnerluslepingu (TPP11) jõustumisest 30. detsembril 2018 (Reiwa (2019) aasta). See pikendamine oli tehtud rahvusvaheliste standarditega kooskõlla viimiseks. Oluline on märkida, et kui autoriõigus oli juba enne seadusemuudatuse jõustumist lõppenud, siis kaitseperioodi ei pikendata tagasiulatuvalt. Seda põhimõtet nimetatakse “kaitse mitte-tagasiulatuva mõju” põhimõtteks.

Kui teos on loodud mitme autori poolt ühiselt, siis kaitseperioodi arvutamine on veidi erinev. Sellisel juhul sätestab Jaapani autoriõiguse seaduse artikli 51 lõige 2 sulgudes, et kaitseperiood kestab “70 aastat pärast viimasena surnud autori surma”. Näiteks, kui kaks autorit on ühiselt kirjutanud romaani, siis autoriõigus ei lõpe esimese autori surmaga, vaid 70-aastane periood algab teise autori surmast. See säte võtab arvesse asjaolu, et ühiselt loodud teose puhul on iga autori panus lahutamatu.

Erakordsed kaitseperioodid

Jaapani autoriõiguse seaduse alusel võib olla keeruline või sobimatu kohaldada põhimõtet, mis seab autori surma kaitseperioodi alguspunktiks. Näiteks juhul, kui autori isik on teadmata või kui autor on juriidiline isik, kelle puhul surma mõiste ei kehti. Sellistele juhtumitele vastu tulles on Jaapani autoriõiguse seadus kehtestanud erandlikud kaitseperioodid, mis algavad teose avaldamisest. Need erisätted on äärmiselt olulised praktikas, kuna neid kohaldatakse paljude ettevõtluses loodud teoste suhtes.

Anonüümsed ja pseudonüümiga teosed

Kui autor avaldab oma teose anonüümselt või pseudonüümi (näiteks kirjanikunime) all, on autori surmaaega objektiivselt raske kindlaks teha. Seetõttu sätestab Jaapani autoriõiguse seaduse (著作権法) artikkel 52, et selliste teoste kaitseperiood on “70 aastat pärast teose avaldamist”.

Siiski on sellele sättele kehtestatud mõned erandid. Kui enne 70 aasta möödumist teose avaldamisest on selge, et autori surmast on möödunud 70 aastat, lõppeb kaitseperiood sel hetkel. Lisaks, kui autor võtab ette ühe järgmistest toimingutest määratud aja jooksul, siis kaitseperiood muutub põhimõtteliselt “70 aastaks pärast autori surma”.

1. Autor registreerib oma tegeliku nime Jaapani Kultuuriametis (文化庁) (Jaapani autoriõiguse seaduse artikkel 75).
2. Autor avaldab oma teose uuesti, näidates teosel autori nime all oma tegelikku nime või tuntud pseudonüümi.

Need sätted pakuvad autoritele või nende pärijatele võimalusi pikema kaitseperioodi tagamiseks.

Kollektiivse nime all loodud teosed

Ettevõtte poolt loodud teosed kuuluvad enamasti sellesse kategooriasse. Juriidilised isikud või muud organisatsioonid, kes omavad autoriõigusi kollektiivse nime all, tuntud ka kui “tööülesannete käigus loodud teosed” või “juriidilise isiku teosed”, ei saa kohaldada surmaajal põhinevat arvestust, kuna juriidilisel isikul ei ole loomuliku isiku sarnast “surma”. Seetõttu on Jaapani autoriõiguse seaduse (著作権法) artikkel 53 sätestanud, et nende autoriõiguste kaitseperiood on “70 aastat pärast teose avaldamist”. Kui teos ei ole avaldatud 70 aasta jooksul pärast selle loomist, siis kaitseperiood lõppeb “70 aastat pärast selle loomist”.

Oluline on mõista, millistel juhtudel saab juriidiline isik “autori” staatuse. See määratakse kindlaks Jaapani autoriõiguse seaduse artikli 15 alusel, mis käsitleb “tööülesannete käigus loodud teoste” nõudeid. Konkreetselt, kui teos on loodud ①juriidilise isiku algatusel, ②selle juriidilise isiku töötaja poolt tööülesannete käigus, ③ja avaldatud juriidilise isiku nime all (välja arvatud programmi teosed), siis ④kui lepingus või töökorralduse eeskirjades ei ole sätestatud teisiti, loetakse teose autoriks seda juriidilist isikut.

Seega, ettevõtte kui autoriõiguste subjekti jaoks, et saada kohaldatavaks 70-aastane kaitseperiood pärast avaldamist, on esmaseks eelduseks tööülesannete käigus loodud teoste nõuete täitmine. Töölepingutes või töökorralduse eeskirjades selgete sätete kehtestamine töötajate poolt loodud teoste õiguste omistamise kohta on äärmiselt oluline mitte ainult õiguste omaniku määramiseks, vaid ka nende õiguste kestuse mõjutamiseks kaudselt läbi kohaldatavate sätete muutuste.

Filmiteoste autoriõigus Jaapanis

Filmiteosed, mille loomisse on kaasatud arvukalt personali ja mille jaoks on investeeritud suuri kapitalisummasid, erinevad oma olemuselt teistest autoriõigusega kaitstud teostest, mistõttu on nende kaitseperioodile kehtestatud eriregulatsioonid. Jaapani autoriõiguse seaduse (著作権法) artikkel 54 sätestab, et filmiteoste autoriõigus kestab “70 aastat pärast teose avalikustamist”. Kui teos, mis on loodud kollektiivse nimetuse all, ei ole avaldatud 70 aasta jooksul pärast selle loomist, siis lõppeb kaitseperiood “70 aasta möödumisel selle loomisest”.

Filmiteoste kaitseperioodi ümber on toimunud olulisi kohtuvaidlusi, mis puudutavad seadusemuudatusi ja kaitseperioodi mitte-tagasiulatuvuse põhimõtet. Üks selline märkimisväärne kohtuasi on “Shane’i juhtum” (最高裁判所2007年12月18日判決), mis puudutas 1953. aastal avaldatud filmi “Shane”. Tol ajal kehtinud autoriõiguse seaduse kohaselt oli filmide kaitseperiood 50 aastat pärast avaldamist ja “Shane’i” autoriõigused oleksid pidanud lõppema 2003. aasta 31. detsembril. Siiski, 2004. aasta 1. jaanuaril jõustunud autoriõiguse seaduse muudatusega pikendati filmide kaitseperioodi 70 aastani pärast avaldamist. Õiguste omanikud väitsid, et see pikendamise säte peaks kehtima ka “Shane’i” suhtes.

Kuid Jaapani Ülemkohus lükkas õiguste omanike väited tagasi. Otsuse põhjendus seisnes selles, et 2004. aasta 1. jaanuaril, kui muudetud seadus jõustus, oli “Shane’i” autoriõigus juba eelmisel päeval, 31. detsembril 2003, lõppenud ja teos oli muutunud avalikuks varaks. Seadusemuudatusega ei saa taastada juba lõppenud õigusi, kinnitades seeläbi seaduse mitte-tagasiulatuvuse põhimõtet.

See otsus ei olnud oluline ainult ühe filmi õiguste kestuse määramisel. See näitas selgelt, millist mõju võivad seadusemuudatused avaldada autoriõiguse kaitseperioodile, tagades õigusliku stabiilsuse. Ettevõtted, kes soovivad kasutada minevikus loodud teoseid, saavad nüüd kindlalt otsustada, kas teos on avalikus omandis, lähtudes seadusest, mis kehtis õiguste lõppemise ajal. See tagab prognoositavuse ja näitab, et avalik omand on stabiilne kultuuriline ressurss, mida saab kasutada ilma riskita, et tulevased seadusemuudatused seda muudavad.

Autoriõiguse kaitseperioodide võrdlus Jaapanis

Allpool esitatud tabelis on kokku võetud põhimõtted ja erandid, mida oleme seni arutanud seoses autoriõiguse kaitseperioodidega. Tabel on mõeldud selleks, et ülevaatlikult kontrollida, milline kaitseperiood kehtib erinevat tüüpi teostele ja millal selle arvestamine algab.

Kokkuvõte

Nagu käesolevas artiklis üksikasjalikult kirjeldatud, põhineb Jaapani autoriõiguse süsteem õiguste tekkimisest kuni nende lõppemiseni selgetel õiguslikel raamistikel. Õiguste tekkimisel ei nõuta registreerimist, kuna kasutusel on “formaalsuseta süsteem”, kuid kaitse eelduseks on “loomingulisus”. See viitab sellele, et mitte kõik ettevõtte poolt loodud informatsioon ei ole automaatselt kaitstud, mis on oluline punkt varade haldamisel. Kaitseperioodi osas kehtib põhimõte, et kui autor on füüsiline isik, siis on kaitseperiood “70 aastat pärast autori surma”, samas kui ettevõtlusega tihedalt seotud juriidiliste isikute loodud teoste ja filmide puhul kehtib erandlik põhimõte “70 aastat pärast avaldamist”. Nende reeglite täpne mõistmine ja oma ettevõtte poolt omatavate või kasutatavate autoriõigustega teoste kategoriseerimine ning nende kaitseperioodi teadmine on intellektuaalomandi strateegia väljatöötamisel hädavajalik.

Monolith õigusbüroo omab sügavat spetsialiseerumist Jaapani autoriõiguse seadusele ja rikkalikku nõustamiskogemust nii kodu- kui välismaiste klientidega. Oleme eriti osavad pakkuma strateegilist õigusabi ettevõtetele, kes tegelevad rahvusvahelise äritegevusega ja seisavad silmitsi piiriüleste intellektuaalomandi õiguste küsimustega. Meie büroos töötab mitmeid inglise keelt kõnelevaid spetsialiste, kellel on välisriikide advokaadikvalifikatsioonid, mis võimaldab ületada kultuurilisi ja õigussüsteemide erinevusi ning pakkuda sujuvat suhtlust, et juhtida klientide äri edule optimaalsete lahendustega. Meie büroo on valmis vastama kõikidele teie küsimustele, mis puudutavad autoriõiguste haldamist, litsentsilepinguid, vaidluste lahendamist ja muid käesolevas artiklis käsitletud teemasid.