E-spordi õiguslik staatus spordi põhiõiguse raames

e-spordi valdkonnas õigusliku teadlikkuse tähtsus

Paljud e-sportlased ja organisatsioonide esindajad püüavad, et e-sporti tunnustataks sarnaselt traditsioonilistele spordialadele kui võistlust, mis aitab kaasa vaimsele ja füüsilisele arengule ning rahulolu saavutamisele.
Sellest vaatenurgast on viimasel ajal kiiresti areneva e-spordi ja olemasoleva õigusraamistiku vahelise suhte uurimise vajadus kasvanud.
Eriti on õigusliku regulatsiooni tähtsus tõusnud esile seoses võistlejate arvu suurenemise, auhinnaraha kasvamise ja rahvusvaheliste turniiride arvu suurenemisega.

Spordipõhiseaduse loomise taust ja põhialused

Sellises olukorras on esmalt vaja üle vaadata spordiga seotud põhilised õigusaktid.
Jaapani Spordipõhiseadus loodi, muutes täielikult 1961. aastal (Showa 36) kehtestatud Spordi Edendamise Seadust ning see jõustus 24. augustil 2011 (Heisei 23).
See seadus sätestab spordiga seotud põhialused ning selgitab riigi ja kohalike omavalitsuste kohustusi, samuti spordiorganisatsioonide rolli.
Erilist tähelepanu väärib asjaolu, et seaduse eessõnas on selgesõnaliselt deklareeritud, et “õigus elada õnnelikku ja rikast elu läbi spordi on kõigi inimeste õigus”.

Selle seaduse loomise protsessis tunnistati laialdaselt spordi mitmetahulist väärtust, paigutades selle mitte ainult füüsilise tegevusena, vaid ka haridusliku, kultuurilise ja sotsiaalse tähendusega tegevusena.
Selline kõikehõlmav arusaam loob aluse uute spordivormide vastuvõtmiseks.

E-spordi õiguslik hindamine

Milline on e-spordi positsioon Jaapani spordi põhimõtteseaduses (2011)?
Seaduse eessõnas määratletakse sport kui “füüsiline tegevus, mida üksikisikud või rühmad teevad vaimse ja füüsilise arengu, tervise ja füüsilise vormi säilitamise ja edendamise, vaimse rahulolu saavutamise, enesedistsipliini ja muude vaimsete omaduste arendamise eesmärgil”.
E-spordi puhul on täheldatud sarnaseid mõjusid nagu traditsioonilises spordis, sealhulgas vaimse rahulolu ja enesedistsipliini arendamine läbi võistlustegevuse.

Eriti tähelepanuväärne on e-spordi võistluslikkus ja organiseeritus.
Paljudel e-spordi turniiridel toimub õiglane konkurents selgete reeglite alusel ning mängijatelt nõutakse kõrget keskendumisvõimet ja strateegilist mõtlemist.
Lisaks aitab meeskonnapõhine võistlus, sarnaselt traditsioonilisele spordile, parandada meeskonnatööd ja suhtlemisoskust.
Kuigi praegu ei ole piisavalt arutatud, kas e-sport vastab spordi põhimõtteseaduse (2011) “spordi” määratlusele, ei ole kohane selle seaduse kohaldamist kohe välistada.

Õiguslikud Kohustused ja Praktilised Väljakutsed

Lähtudes sellisest õiguslikust hinnangust, on vaja uurida Jaapani spordipõhiseaduse (2011) artikli 5 sätestatud kohustusi.
See artikkel määrab spordiorganisatsioonidele järgmised kohustused.
Esimeses lõigus nõutakse, et spordiorganisatsioonid edendaksid aktiivselt sporti, arvestades samal ajal sportlaste õiguste ja huvide kaitset, vaimse ja füüsilise tervise säilitamist ja edendamist ning ohutuse tagamist.
Teises lõigus sätestatakse ärijuhtimise läbipaistvuse tagamine ja iseseisvate tegevusstandardite väljatöötamine, kolmandas lõigus nõutakse spordiga seotud vaidluste kiiret ja õiglast lahendamist.

Need kohustused on tihedalt seotud konkreetsete väljakutsetega, millega e-spordi valdkond silmitsi seisab.
Näiteks on olemas mitmesuguseid probleeme, nagu pikaajalise mängimise mõju tervisele, alaealiste osalemise regulatsioonid, auhinnaraha jaotamise meetodid ja lepinguliste vaidluste lahendamise viisid. Kuigi need on pigem soovituslikud kohustused ilma karistusteta, oodatakse igalt organisatsioonilt iseseisvat otsustamist ja praktikat.

Lisaks on e-spordile omased väljakutsed, nagu mängude pealkirjade autoriõigused ja litsentsiprobleemid, võrguvõistluste kommunikatsioonikeskkonna õiglus ja pettuste ennetamine.
Nendele probleemidele on keeruline rakendada traditsioonilise spordi regulatsioone ja vaidluste lahendamise raamistikke.
Seetõttu on vaja luua e-spordi eripära arvestav unikaalne regulatsioonisüsteem, mille puhul tuleb arvestada Jaapani spordipõhiseaduse (2011) põhimõtteid ja otsida lahendusi, mis sobivad uue ajastuga.

e-spordi organisatsioonid kui spordiorganisatsioonid

Millised organisatsioonid siis konkreetselt nende vastutuste kandjaks saavad?
Jaapani spordipõhiseaduse (2011) paragrahv 2 lõige 2 määratleb “spordiorganisatsiooni” kui organisatsiooni, mille peamine eesmärk on spordi edendamisega seotud tegevuste läbiviimine.
See määratlus on laiaulatuslik, hõlmates organisatsioone sõltumata nende suurusest või kasumlikkusest.

Konkreetselt võivad see hõlmata rahvusvahelisi juhtorganisatsioone nagu Rahvusvaheline e-spordi Föderatsioon ja Aasia e-spordi Föderatsioon, samuti riiklikke juhtorganisatsioone nagu Jaapani e-spordi Liit ja nende allorganisatsioone.
Lisaks võivad ka turniiride korraldajad, meeskondade haldajad ja isegi mängutootmisettevõtted, kui nende peamine eesmärk on e-spordi edendamine, kvalifitseeruda “spordiorganisatsioonideks” ja seega kuuluda Jaapani spordipõhiseaduse (2011) kohaldamisalasse.

Arvestades sellist laia kohaldamisvõimalust, peavad e-spordi organisatsioonide juhid olema teadlikud spordipõhiseaduse (2011) kohaldatavusest oma tegevusele, mõistma selle põhimõtteid ja kohustusi ning tegutsema nende alusel.
Olulised aspektid hõlmavad mängijate õiguste kaitse süsteemi loomist, läbipaistvat organisatsiooni juhtimist ja vaidluste lahendamise süsteemi arendamist.
Nende algatuste kaudu oodatakse e-spordi sotsiaalse tunnustuse tõstmist ja tervisliku arengu saavutamist.