Õiguste piirangute selgitus Jaapani autoriõiguse seaduses: erandite mõistmine ja praktiline rakendamine

Jaapani autoriõiguse seadus (著作権法) rakendab “formaalsuseta põhimõtet” (無方式主義), mille kohaselt tekivad õigused automaatselt teose loomise hetkel, pakkudes autoritele tugevat kaitset. Põhimõtteliselt kujutab teose kasutamine autori loata endast autoriõiguse rikkumist. Siiski sätestab Jaapani autoriõiguse seaduse esimene artikkel autori õiguste kaitse ja “kultuuri arengusse panustamise” eesmärkide vahelise tasakaalu saavutamise. Selle tasakaalu tagamiseks on seaduse paragrahvides 30 kuni 50 ette nähtud erandlikud olukorrad, milles autori nõusolekuta võib teoseid kasutada, ehk “autoriõiguse piirangud”. Need sätted ei luba laialdast tõlgendamist, vaid on rangelt määratletud piiratud erandid, mis sõltuvad konkreetsest kasutuseesmärgist ja viisist. Ettevõtlustegevuses, eriti globaalse äritegevuse arendamisel, on nende õiguspiirangute täpne mõistmine hädavajalik, et vältida tahtmatuid autoriõiguse rikkumisi ja tagada seaduslik ärijuhtimine. Käesolevas artiklis selgitame põhjalikult IT-praktikaga seotud sätteid, õiguspiirangute kohaldamist mõjutavaid põhiprintsiipe, autori isiksusõiguste olulist seost ning isegi Jaapani õigussüsteemi fair use ja paroodia kontseptsioone, tuginedes seadusandlusele ja kohtupraktikale. 

Autoriõiguse piirangud ettevõtte IT-keskkonnas Jaapanis

IT-infrastruktuur on kaasaegse ettevõtluse jaoks hädavajalik, kuid selle igapäevane käitamine ja hooldus hõlmab sageli tehnoloogiliselt teoste “kopeerimist”. Jaapani autoriõiguse seadus on loonud erandeid, et tagada selliste äritegevuseks vältimatute toimingute puhul autoriõiguse rikkumise vältimine.

Programmiteoste koopiate omanike poolt tehtav kopeerimine ja muudatused (artikkel 47-3)

Jaapani autoriõiguse seaduse artikli 47-3 lõige 1 võimaldab programmi teoste koopiate “omanikel” teha vajalikus ulatuses koopiaid või muudatusi (modifikatsioone) nendes programmides, mida nad kasutavad arvutis.

Selle sätte “vajalikuks peetav ulatus” viitab konkreetsetele tegevustele ettevõtte IT-praktikas. Näiteks võib tuua tarkvara installimise serverisse või üksikutesse arvutitesse, varukoopia loomise andmete kadumise või riknemise vastu ning väiksemad “muudatused”, nagu programmide ühilduvuse tagamine teatud riistvaraga või vigade parandamine.

Kuid selle sätte rakendamisel tuleb eriti tähele panna, et õiguste subjekt on piiratud programmi koopiate “omanikega”. Kaasaegses ärikeskkonnas on tarkvara kasutamine pigem “litsentsilepingu” alusel kui “omandamise” teel. Kui ettevõte kasutab tarkvara ainult litsentsilepingu alusel, siis reguleeritakse kopeerimist ja muutmist mitte autoriõiguse seaduse eranditega, vaid litsentsilepingu tingimustega. Kui leping piirab kopeerimist rangelt, võib isegi varundamise eesmärgil tehtud kopeerimine olla lepingu rikkumine, mistõttu on lepingutingimuste hoolikas läbivaatamine äärmiselt oluline.

Lisaks, isegi kui olete programmi omanik, kuid kaotate omandiõiguse, näiteks müües tarkvaraga arvuti, ei saa te säilitada loodud varukoopiaid ja peate need hävitama.

Autoriõigusega kaitstud teoste kasutamine arvutis ja sellega kaasnev kasutamine (artikkel 47-4)

Algsed erandid programmiteoste puhul olid mõeldud peamiselt füüsilisel kandjal levitatavate iseseisvate tarkvarade kasutamiseks. Kuid tänapäeva IT-keskkonnas, kus on levinud pilvandmetöötlus ja võrguteenused, tekivad keerukamad kopeerimistoimingud, nagu serveri hooldus, andmete migreerimine ja süsteemi taastamine pärast tõrkeid. Need tegevused ei olnud varasemate sätetega piisavalt kaetud.

Tehnoloogilise reaalsuse ja seaduse lõhe ületamiseks tutvustati 2018. aasta autoriõiguse seaduse muudatusega paindlikumaid õiguste piiranguid. Nende keskmes on artiklid 47-4 ja 47-5.

Jaapani autoriõiguse seaduse artikkel 47-4 lubab arvutis autoriõigusega kaitstud teoste kasutamist, mis on vajalik kasutamise sujuvaks või efektiivseks muutmiseks. See hõlmab ajutiste vahemälude loomist võrgutöötluse kiirendamiseks ja andmete ajutist varundamist välismeediasse seadme hoolduse, parandamise või asendamise ajal ning nende hilisemat taastamist algseadmesse. See võimaldab IT-hooldustöid teostada viisil, mis ei kahjusta autoriõiguste omanike huve ebamõistlikult.

Lisaks lubab Jaapani autoriõiguse seaduse artikkel 47-4 lõige 2 punkt 3 selgelt luua varukoopiaid serveri hävimise või kahjustumise vastu. See on oluline meede äriandmete kaitsmiseks osana katastroofidele reageerimisest ja tõrke taastamise plaanidest.

Need sätted näitavad, et Jaapani autoriõiguse seadus on teadlikult arenenud, et kohaneda tehnoloogilise arenguga, muutes jäigad reeglid praktilisemaks. See tagab, et seadus ei takista ettevõtetel õiguspäraselt hallata oma IT-infrastruktuuri.

Autoriõiguste piirangute kohaldamise põhiprintsiibid Jaapanis

Teatud kasutusviisid võivad tunduda justkui kuuluvad õiguste piirangute sätete alla, kuid see ei tähenda automaatselt, et need on alati seaduslikud. Jaapani autoriõiguse seadus (Japanese Copyright Law) sätestab mitmeid üldpõhimõtteid, mida tuleb nende erandite kohaldamisel järgida. Nende põhimõtete eiramine võib viia olukorrani, kus tegevus, mida peeti seaduslikuks, võidakse lugeda ebaseaduslikuks.

Allika näitamise kohustus (Jaapani autoriõiguse seaduse § 48)

Jaapani autoriõiguse seaduse § 48 kohaselt tuleb teatud õiguste piiramise sätete, nagu sama seaduse § 32 viitekorra alusel, teoste kopeerimisel või kasutamisel allikat selgelt näidata. Lisaks on allika näitamine kohustuslik ka muudel juhtudel, kui selline tava on olemas.

Allika näitamine peab toimuma “viisil ja ulatuses, mis on vastavuses kopeerimise või kasutamise laadiga ja mida peetakse mõistlikuks”, ning äripraktikas, nagu ettevõtte aruannetes või veebisaitidel, hõlmab see tavaliselt järgmist teavet:

• Teose pealkiri
• Autori nimi
• Raamatu või muu publikatsiooni puhul: kirjastaja nimi, väljaandmise aasta, lehekülje number
• Veebisaidi puhul: saidi nimi, URL

Allika näitamine ei ole pelgalt viisakus, vaid seadusest tulenev kohustus. Selle täitmata jätmisel võivad rakenduda karistused.

Keelatud on teoste ärakasutamine väljaspool ettenähtud eesmärki (Jaapani autoriõiguse seaduse § 49)

Jaapani autoriõiguse seaduse § 49 sätestab äärmiselt olulise põhimõtte, mille eesmärk on vältida õiguste piiramise sätete kuritarvitamist. Selle sätte kohaselt loetakse autoriõiguse rikkumiseks teatud kindlal eesmärgil seaduslikult loodud teose koopia levitamist või avalikkusele esitlemist muul eesmärgil kui algselt ette nähtud. Sellist rikkumist nimetatakse “presumed infringement”.

Näiteks kui televiisorisaate salvestist, mis on tehtud isiklikuks kasutamiseks (Jaapani autoriõiguse seaduse § 30) ja mõeldud ainult koduseks vaatamiseks, näidatakse kohalikus kogukonnakeskuses või laetakse üles internetti, siis käsitletakse seda autoriõiguse rikkumisena väljaspool ettenähtud eesmärki. Samuti ei ole lubatud tarkvara varukoopiaid (§ 47(3)), mis on loodud varundamise eesmärgil, jagada teistele töötajatele või installida litsentsimata arvutitesse.

See säte on mõeldud tagama, et õiguste piiramine oleks tunnustatud kitsas privileeg teatud avalikes huvides või isiklikel eesmärkidel ning et seda ei kasutataks äriliseks ärakasutamiseks või piiramatuteks kasutusteks.

Autori isiksusõiguste suhe (Jaapani autoriõiguse seaduse artikkel 50)

Jaapani autoriõiguse seaduse mõistmisel on hädavajalik teha selge vahet varaliste õiguste hulka kuuluval “autoriõigusel” ja autori isiklike huvide kaitset pakkuvatel “autori isiksusõigustel”. Autori isiksusõigustesse kuuluvad järgmised kolm peamist õigust:

1. Avaldamisõigus: õigus otsustada, millal ja kuidas avaldamata teost avaldada
2. Nime kuvamise õigus: õigus otsustada, kas ja millise nime all autori nime kuvada
3. Identiteedi säilitamise õigus: õigus takistada oma teose sisu või pealkirja soovimatut muutmist

Jaapani autoriõiguse seaduse artikkel 50 sätestab selgelt, et eelnevalt mainitud autoriõiguse (varaliste õiguste) piirangud ei tohi mõjutada neid autori isiksusõigusi. See toimib justkui “autori isiksusõiguste müürina”.

See põhimõte võib olla eriti oluline juriidiline risk välisettevõtetele, kes on harjunud paindlikumate õigussüsteemidega, nagu USA “fair use” doktriin. Näiteks võib teose kasutamine hariduslikel eesmärkidel olla autoriõiguse piirangute alusel lubatud, kuid teose kokkuvõtmine või osade väljalõikamine selle kasutamise käigus võib rikkuda autori identiteedi säilitamise õigust.

Seda õiguspõhimõtet demonstreeriti kõige selgemini hiljem mainitud “paroodia ja montaažfotode juhtumi” kohtuotsuses. Selles juhtumis peeti kriitilise eesmärgiga loovat muutmist (paroodiat) ebaseaduslikuks, kuna see rikkus autori identiteedi säilitamise õigust. Seega, kui on olemas võimalus kolmanda osapoole teose muutmiseks, nõutakse ettevaatlikku lähenemist, isegi kui kasutamine tundub kuuluvat autoriõiguse piirangute alla, sealhulgas võib olla vajalik saada autorilt “autori isiksusõiguste mittekasutamise erikokkulepe”.

Kontseptuaalne raamistik: Õiglane kasutamine ja paroodia Jaapanis

Jaapani autoriõiguse seaduse mõistmiseks ei ole oluline ainult üksikute reeglite tundmine, vaid ka selle ideoloogiline taust, mis on eriti tähtis keerukamate kasutusviiside kaalumisel. Selles artiklis selgitame Jaapani õigussüsteemi eripärasid võrreldes Ameerika Ühendriikide õiglase kasutuse süsteemiga ja käsitleme, kuidas Jaapanis käsitletakse loomingulist kasutust, nagu näiteks paroodia.

Jaapani “piiratud loetelu põhimõte” ja õiglane kasutus

Jaapani autoriõiguse seadus rakendab seadusandlikku lähenemist, mida nimetatakse “piiratud loetelu põhimõtteks”, kus õiguste piirangud on seaduse sätetes konkreetsete ja ammendavate loeteludena välja toodud. See tähendab, et kõik loetelus märkimata kasutusviisid on põhimõtteliselt autoriõiguse rikkumised. Selle lähenemise eeliseks on suur ettenähtavus selles osas, mis on seaduslik ja mis mitte. Ettevõtted saavad oma tegevuse seaduse nõuetega vastavusse viimisel hinnata õigusriske selgelt.

Seevastu Ameerika Ühendriikide autoriõiguse seadus kasutab “õiglast kasutust”, mis on kõikehõlmav ja paindlik õiguspõhimõte. Erinevalt konkreetsete erandite loetlemisest kaaluvad kohtud nelja tegurit: “kasutuse eesmärk ja iseloom”, “autoriõigusega kaitstud teose olemus”, “kasutatud osa hulk ja olulisus” ning “kasutuse mõju teose potentsiaalsele turule või väärtusele”, et otsustada, kas kasutus on õiglane juhtumipõhiselt. Kuigi see süsteem võimaldab paindlikult kohaneda uute tehnoloogiate ja väljendusvormidega, on selle tulemused ettearvamatud ja suurendavad kohtuvaidluste riski.

Mõlema süsteemi äritähendust võib kokku võtta järgnevas tabelis.

Paindlikud õiguse piirangud: Kasutamine, mis ei eelda mõtte või tunnete nautimist (Jaapani autoriõiguse seaduse § 30(4))

Tehnoloogiliste uuenduste ja autoriõiguse seaduse jäikuse leevendamiseks võeti 2018. aastal (Heisei 30) Jaapanis vastu autoriõiguse seaduse muudatus, mis sisaldab § 30(4). Seda sätet nimetatakse tihti “Jaapani versiooniks õiglasest kasutusest”, kuid selle kohaldamisala on piiratud.

See säte lubab teatud juhtudel autoriõigusega kaitstud teoste kasutamist, kui eesmärk ei ole mõtte või tunnete nautimine, vaid seda peetakse vajalikuks. See on mõeldud olukordadeks, kus teost ei kasutata nautimiseks, vaid andmetena, näiteks infoanalüüsiks või tehnoloogia arendamise katseteks. Näiteks võib see hõlmata suure hulga piltide või tekstide kogumist ja nende mustrite analüüsimist uue tehnoloogia väljatöötamise eesmärgil.

Siiski ei ole see õigus piiramatu. On olemas erand, mis välistab selle kasutamise, kui see “kahjustab ebaõiglaselt autoriõiguse omaniku huve”. Näiteks andmebaasi kasutamine infoanalüüsiks ilma litsentsilepinguta, kui see andmebaas on mõeldud müügiks ja konkureerib otseselt turuga, millelt autoriõiguse omanik peaks tulu saama, võib kahjustada autoriõiguse omaniku huve ja seetõttu ei pruugi olla lubatud.

Paroodiate õiguslikud väljakutsed Jaapanis

Jaapani autoriõiguse seaduses (nihon no chosakuken-hō) ei ole paroodiatele eraldi sätteid, mis neid selgesõnaliselt lubaksid. Seetõttu hinnatakse paroodiate seaduslikkust olemasoleva autoriõiguse seaduse raamistikus, eriti “kohandamisõiguse” (teose muutmise ja sellest tuletatud teose loomise õigus) ja eelnevalt mainitud “identiteedi säilitamise õiguse” (autori isiksusõiguste osa) rikkumise kontekstis.

Juhendava kohtupraktika näiteks on 1980. aasta (Showa 55) Jaapani Ülemkohtu otsus, tuntud kui “paroodia-montaazhfoto juhtum”. Selles juhtumis oli küsimuse all tuntud suusafotograafi teose muutmine mustvalgeks ja suusajälgede peale hiiglaslike rehvide pildi lisamine, et satiiriliselt kritiseerida looduse hävitamist. Ülemkohus leidis, et see paroodiateos rikkus autoriõigusi. Otsuse tuum seisnes selles, et muudetud teos säilitas endiselt originaalfoto “väljendusviisi põhilisi olulisi tunnuseid, mida võis tajuda iseenesest ja otseselt”. Teisisõnu, vaataja sai originaalteost kergesti meenutada ja selle loata muutmine rikkus autori identiteedi säilitamise õigust. See otsus näitas, et Jaapani õigussüsteemi raames kaasneb kriitika või satiiri eesmärgil tehtud paroodiatega, mis muudavad otseselt originaalteose väljendust, väga suur õiguslik risk.

Teisalt on olemas kohtupraktika, mis viitab paroodiate loomiseks turvalisemale teele. 2001. aasta (Heisei 13) Ülemkohtu otsuses “Esashi Oiwake juhtum” vaidlustati tegevus, kus kasutati mittefiktsionaalse raamatu kirjeldatud ajaloolisi fakte ja ideid telesaate loomiseks. Ülemkohus selgitas, et autoriõigus kaitseb konkreetset “väljendust”, mitte selle aluseks olevaid “ideid” või “fakte”, tuues esile “idee-väljenduse eristuse”. Sellest otsusest tuleneb, et kui paroodia ei muuda otseselt teose väljendust, vaid kasutab selle teema, stiili või ideid satiiri objektina ja loob täiesti uue ja originaalse väljenduse, on autoriõiguse rikkumise tõenäosus väike.

Kokkuvõte

Jaapani autoriõiguse seaduse (著作権法) õiguste piirangute sätted põhinevad rangelt piiratud loetelul, pakkudes selget ja ettenähtavat õigusraamistikku. Ettevõtetel, kes soovivad neid erandeid praktikas rakendada, tuleb mitte ainult hoolikalt uurida iga sätte nõudeid, vaid ka alati arvestada läbivaid põhiprintsiipe, nagu allikaviite kohustus (artikkel 48), keeld kasutada teost ettenähtud eesmärgist väljaspool (artikkel 49) ning eelkõige “autoripersonaalsusõigused” (artikkel 50), mis ei mõjuta varalisi õigusi. Eriti tugev on autoripersonaalsusõiguste kaitse, mis on oluline riskitegur ja erineb välismaiste õigussüsteemide omast. Paroodiatele kohaldatav range kohtupraktika ja tehnoloogilise innovatsiooni arvesse võtmine piiratud paindlikkuse kaudu (artikkel 30-4) on Jaapani õigussüsteemi tunnusjooned, mis püüavad leida ettevaatlikku tasakaalu autoriõiguste kaitse ja kultuuri arengu vahel.

Monolith õigusbüroo on pakkunud arvukatele kodu- ja välismaistele klientidele rikkalikku nõustamist, mis puudutab käesolevas artiklis selgitatud autoriõiguse piirangute keerukaid küsimusi. Meie büroos töötab mitmeid spetsialiste, sealhulgas inglise keelt kõnelevaid eksperte, kellel on välisriikide advokaadikvalifikatsioonid, võimaldades pakkuda täpset õigusabi, mis arvestab Jaapani intellektuaalomandi õiguse ainulaadseid väljakutseid rahvusvahelise äri vaatenurgast. Pakume spetsialiseeritud tuge, sealhulgas compliance-süsteemide loomist, läbirääkimisi autoripersonaalsusõiguste mittekasutamise eriklauslite üle lepingutes ja muid strateegilisi autoriõigusalaseid nõuandeid.