Jaapani ettevõtte asutamise õiguslikud küsimused: asutajate volitused, varade üleandmine ja fiktiivsete maksete selgitus

Ettevõtte asutamine on esimene samm uue äri alustamiseks. Selles olulises etapis mängib keskset rolli “asutaja”. Siiski ei ole asutaja volitused piiramatud. Jaapani äriühingu seadus (Japanese Companies Act) seab asutaja volitustele kindlad piirid, et kaitsta asutatavat ettevõtet, tulevasi aktsionäre ja tehingupartnereid. Eriti ettevõtte finantsaluse kujundamise protsessis on kehtestatud ranged reeglid. Ettevõtte asutamise protsess ei ole lihtsalt järjestikuste bürokraatlike toimingute kogum, vaid tegevus, mis loob õigusliku aluse tulevase äri tervisele. Selle protsessi käigus võimalike õiguslike riskide ennetamiseks on hädavajalik mõista täpselt äriühingu seadusest tulenevaid regulatsioone.

Üks neist on “varade ülevõtmine”. See on leping, milles asutaja lubab omandada teatud varad ettevõtte jaoks pärast selle asutamist, kuid kuna see võib ettevõtte varasid ebaõiglaselt kahjustada, nõuab Jaapani äriühingu seadus põhikirja sissekandeid ja kohtu poolt määratud inspektori poolt läbiviidavat uurimist, mis on ranged protseduurid. Nende protseduuride eiramine võib kaasa tuua lepingu tühistamise ja sellega kaasnevad tõsised õiguslikud tagajärjed.

Teine oluline teema on “näivsissemakse”. See on tegevus, mis loob välimuse, nagu oleks kapitali sissemakse tegelikult sooritatud, varjates ettevõtte finantsalust. Jaapani kohtupraktikas on sellise pettuse korral sissemakse ise kehtiv, kuni toimub formaalne rahaline liikumine, kuid asutajad ja juhatuse liikmed, kes on sellises tegevuses osalenud, peavad ettevõttele uuesti raha maksma ning võivad lisaks sattuda ka kriminaalvastutuse alla.

Käesolevas artiklis keskendume kolmele olulisele teemale Jaapani äriühingu seadusest ettevõtte asutamisel: “asutaja volituste ulatus”, “varade ülevõtmise õiguslikud nõuded” ja “näivsissemakse õiguslikud tagajärjed”. Need regulatsioonid on hädavajalikud, et tagada ettevõtte tervisliku juhtimise aluseks oleva kapitali piisavuse põhimõte.

Asutajate õigused ja nende ulatus Jaapanis

Ettevõtte asutamise protsessis mängivad asutajad keskset rolli. Jaapani äriühingu seaduse (Companies Act of Japan) artikli 25 lõike 1 kohaselt on asutajad isikud, kes koostavad ettevõtte põhikirja ja allkirjastavad või pitseerivad selle. Asutajatel on õigus teha kõiki toiminguid, mis on vajalikud ettevõtte loomiseks, kui see veel juriidiliselt ei eksisteeri, olles “asutamisel oleva ettevõtte” organ.

Nende õiguste hulka kuuluvad põhikirja koostamine, asutamisel välja antavate aktsiate liikide määramine, aktsiate märkimine aktsionäriks saamiseks, asutamisaegsete direktorite või audiitorite määramine ning aktsiate eest makstava raha hoiustamiseks finantsasutuse valimine. Kõik need toimingud on hädavajalikud, et ettevõte saaks juriidiliselt sündida ja alustada äritegevust.

Kuid asutajate õigused on piiratud ainult ettevõtte asutamise eesmärgiga. Kõik sellest eesmärgist kõrvale kaldunud tegevused ei kuulu põhimõtteliselt asutamisjärgse ettevõtte mõju alla. Näiteks tegevused, mida peaks tegema asutamisjärgne ettevõte, nagu äritegevuse alustamine enne ettevõtte loomist, ei kuulu tavaliselt asutajate õiguste hulka. Konkreetselt võivad selle alla kuuluda suurtes kogustes kaupade ostmine, äritegevuseks vajalike suurte kinnisvarade pikaajaline rentimine või suurte summade laenamine.

Kas asutaja tegevus jääb nende õiguste piiridesse või mitte, hinnatakse selle järgi, kas tegevus on objektiivselt vaadatuna vajalik ettevõtte asutamiseks “ettevalmistava tegevusena”. Selles küsimuses on Jaapani Ülemkohtu 1973. aasta 18. septembri otsus andnud olulise suunise. Otsus leidis, et kui asutamisel oleva ettevõtte tegevus on selle eesmärgi piires, st objektiivselt vaadatuna vajalik ettevalmistava tegevusena, siis kuulub selle mõju asutamisjärgsele ettevõttele. Teisalt tähendab see, et kui tegevus ületab neid piire, siis kuuluvad tegevusest tulenevad õigused ja kohustused põhimõtteliselt isikule, kes tegevuse sooritas, ja asutamisjärgne ettevõte ei ole nendega seotud. Seega peavad asutajad alati olema ettevaatlikud, et nende tegevus jääks asutamise eesmärgi piiridesse.

Vara üleandmise rangedad nõuded Jaapanis

Et tagada ettevõtte finantsaluse kindlustamine, on Jaapani äriühingu seadus (商法) kehtestanud eriregulatsioonid juhtudeks, kui ettevõttesse panustatakse muud vara kui raha või kui ettevõtte vara kujuneb kindlate tehingute tulemusena. Üks sellistest regulatsioonidest on “vara üleandmine”.

Vara üleandmine on Jaapani äriühingu seaduse (商法) artikli 28 lõike 2 kohaselt leping, milles asutajad võtavad ettevõtte loomise tingimusel üle kindla vara kindlalt kolmandalt isikult. Näiteks võib see hõlmata olukorda, kus ettevõtte asutamise järel on plaanis osta kindlalt isikult äritegevuses kasutamiseks mõeldud kinnisvara või masinaid ja seadmeid.

Kuigi vara üleandmine sarnaneb reaalse panusega (kui raha asemel panustatakse vara ennast), on need juriidiliselt erinevad. Vara üleandmine eeldab esmalt aktsionäridelt raha saamist ja seejärel selle raha eest kindla vara ostmist, mis on kaheastmeline protsess.

Jaapani äriühingu seadus kehtestab vara üleandmisele ranged regulatsioonid, et kaitsta ettevõtte kapitali adekvaatsuse põhimõtet. Kui sõlmitakse leping vara ostmiseks ebaõiglaselt kõrge hinnaga, väheneb ettevõtte vara väärtus ja see võib kahjustada teisi aktsionäre või ettevõtte võlausaldajaid. Selliste olukordade vältimiseks peab vara üleandmine, mis on “eriline asutamistoiming”, vastama järgmistele rangedele seaduslikele nõuetele:

Esiteks peab vara, mille üleandmine toimub, selle vara väärtus ja üleandja nimi või ärinimi olema märgitud põhikirja (Jaapani äriühingu seaduse artikkel 28 lõige 2). Põhikirjas märkimata jäetud vara üleandmise leping on kehtetu.

Teiseks peab põhimõtteliselt põhikirjas märgitud vara väärtuse asjakohasust kontrollima kohtu poolt määratud inspektor (Jaapani äriühingu seaduse artikkel 33 lõige 1). Inspektor hindab vara väärtust objektiivselt ja esitab oma tulemused kohtule.

Siiski ei ole inspektori kontroll alati nõutav. Jaapani äriühingu seaduse artikkel 33 lõige 10 sätestab järgmised erandid:

• Kui põhikirjas märgitud vara väärtuse kogusumma ei ületa 5 miljonit jeeni.
• Kui üleantav vara on turuhinnaga väärtpaberid ja põhikirjas märgitud hind ei ületa nende turuhinda.
• Kui põhikirjas märgitud hind on asjakohane, mida tõendab advokaat, vannutatud audiitor, maksunõustaja või muu spetsialist (hindamist kaasa arvatud).

Kui vara üleandmise leping ei vasta neile rangedele nõuetele, on see juriidiliselt kehtetu. Selline kehtetus on absoluutne ja seda ei saa hiljem aktsionäride üldkoosolekul heaks kiita. Näiteks on Tokyo ringkonnakohtu 1991. aasta 27. veebruari otsus selgelt tunnustanud põhikirjas märkimata jäetud vara üleandmise kehtetust. Seega, kui ettevõtte asutamisel on plaanis kindla vara tagamine, on nende seaduslike nõuete täitmine äärmiselt oluline.

Kujuteldava makse riskid ja õiguslikud tagajärjed Jaapanis

Ettevõtte kapital on selle äritegevuse aluseks olev vara. Seetõttu kohustab Jaapani äriühinguõigus asutajaid ja aktsiate märkijaid maksma sisse võetud aktsiate eest rahalise vastutasu. Siiski on probleemiks “kujuteldav makse”, mis on pettuse vorm, mille abil püütakse maksekohustusest kõrvale hiilida.

Kujuteldav makse tähendab tegevuste kogumit, mis väliselt näivad nagu makse oleks sooritatud, kuid tegelikkuses ei tagata ettevõtte varade kindlustamist. Tüüpiline näide on “hoiustamise kokkulepe”, kus asutaja teeb koostööd makseid käsitleva asutusega (näiteks pank), laenab sealt raha makse sooritamiseks ja pärast ettevõtte registreerimise lõpuleviimist maksab laenu kohe tagasi. Selle tulemusena kantakse ettevõtte pangakontole ajutiselt kapitali vastav summa, kuid see võetakse kohe välja, mistõttu ettevõtte vara ei kujune tegelikult välja.

Probleem seisneb selles, et ettevõtte varaline alus ei ole tegelik, mis kahjustab oluliselt ettevõtte usaldusväärsuse alust, kapitali piisavuse põhimõtet.

Huvitaval kombel reguleerib Jaapani õigussüsteem kujuteldava makse õiguslikke tagajärgi kahest aspektist. Esiteks, makse enda kehtivuse osas peetakse seda kehtivaks. Alates Jaapani Ülemkohtu 1963. aasta 6. detsembri otsusest on Jaapani kohtupraktika järjekindlalt leidnud, et isegi kui tegemist on laenatud rahaga, mis on kavas kohe tagasi maksta, loetakse makse kehtivaks, kui raha on tegelikult liikunud. See lähenemine tuleneb tehingute turvalisuse kaitsmise vaatenurgast ja on üle võetud ka praegusesse Jaapani äriühinguõiguse artikli 64 lõikesse 1.

Kuid makse kehtivus ei vabasta asutajaid vastutusest. Vastupidi, neile määratakse ranged kohustused. Jaapani äriühinguõiguse artikkel 64 lõige 1 sätestab, et kujuteldava maksega seotud asutajad ja asutamise ajal ametis olnud direktorid peavad solidaarselt maksma ettevõttele tegeliku makstud summa. See säte on mõeldud ettevõtte kaotatud vara hüvitamiseks ja kapitali tegeliku tagamise eesmärgil.

Lisaks tsiviilvastutusele võib kujuteldav makse kaasa tuua ka kriminaalkaristuse. Makseid käsitlevale asutusele vale maksehoiustamise tõendi väljastamise akt võib kuuluda Jaapani kriminaalkoodeksi artikli 157 lõike 1 all, mis käsitleb ebaausat tegevust ametlike dokumentidega. Lisaks sätestab Jaapani äriühinguõiguse artikkel 965, et kujuteldava makse eesmärgil hoiustamise kokkuleppe tegemise ja muude tegevuste eest võib määrata kuni viieaastase vangistuse või kuni viie miljoni jeeni suuruse trahvi või mõlemad karistused. Seega reguleeritakse kujuteldavat makset kui ettevõtte alustalasid kõigutavat tõsist pettust nii tsiviil- kui ka kriminaalõiguse mõlemast aspektist rangelt.

Varade üleandmise ja reaalse sissemakse võrdlus Jaapanis

Varade üleandmine ja reaalsed sissemaksed on mõlemad seotud ettevõtte finantsalusega ning kuna need võivad ohustada kapitali adekvaatsust, siis kuuluvad need Jaapani ettevõtete seaduse (Heisei (1989)) alusel range reguleerimise alla. Mõlemad nõuavad põhikirja sissekannet ja üldjuhul ka inspektorite poolt läbiviidavat uurimist, mis näitab nende protseduurilist sarnasust. Siiski erinevad nende õiguslik olemus ja eesmärgid.

Reaalne sissemakse tähendab, et asutajad või muud isikud teevad sissemakseid mitte rahas, vaid varana, näiteks kinnisvara, väärtpaberite või intellektuaalomandi õiguste näol. Selle eesmärk on võimaldada neil, kellel on rahaliste vahendite asemel muid varasid, osaleda nende varadega ettevõtte juhtimises. Vastutasuks saavad nad sissemakstud vara väärtusele vastava arvu aktsiaid.

Teisalt on varade üleandmine leping, mis eeldab rahaliste vahendite maksmist ja nende kogutud vahendite kasutamist konkreetse vara ostmiseks kindlalt isikult. Selle eesmärk on kindlustada ettevõtte asutamise järel äritegevuseks vajalik konkreetne vara. Vastutasuks ei ole aktsiad, vaid makstakse raha sissemaksetest.

Need õiguslikud erinevused teevad selgeks mõlema suhte eristatavuse. Reaalne sissemakse on leping sissemakse tegija ja asutatava ettevõtte vahel, samas kui varade üleandmine on leping asutaja ja vara üleandja (kolmas isik) vahel. Alljärgnev tabel koondab mõlema peamised erinevused.

Kokkuvõte

Käesolevas artiklis oleme selgitanud Jaapani ettevõtteõiguse (Japanese Corporate Law) olulisi aspekte seoses ettevõtte asutamisega, sealhulgas asutajate volituste ulatust, varade üleandmise nõudeid ja näiliku sissemakse probleeme, tuginedes seadusandlusele ja kohtupraktikale. Need regulatsioonid on ettevõtte finantsaluse kaitsmise ja aktsionäride ning võlausaldajate huvide kaitsmise tuumik. Eriti rangeid protseduure varade üleandmisel ja tsiviil- ning kriminaalkaristusi näiliku sissemakse eest näitavad, kui palju Jaapani ettevõtteõigus rõhutab “kapitali adekvaatsuse põhimõtet”. Nende reeglite täpne mõistmine ja järgimine on tervisliku ja jätkusuutliku äritegevuse alustamise esimene samm. Ettevõtte asutamine ei ole lihtsalt formaalne protseduur, vaid oluline protsess õigusliku aluse kindlustamiseks.

Monolit Õigusbüroo (Monolith Law Office) on rikkaliku kogemusega keerukate õigusküsimuste lahendamisel ettevõtte asutamise etapis. Oleme pakkunud klientidele laia valikut õigusteenuseid, mis on kohandatud nende individuaalsetele vajadustele, sealhulgas nõustamine asutajate volituste osas, abi põhikirja koostamisel, mis hõlmab varade üleandmist ja reaalsissemakseid, ning kapitali sissemaksete järgimise süsteemi loomine. Meie büroos töötavad mitte ainult Jaapani advokaadid (Japanese Attorneys), vaid ka inglise keelt kõnelevad spetsialistid, kellel on välisriikide advokaadikvalifikatsioonid, võimaldades meil toetada klientide äri rahvusvahelisest perspektiivist. Kui teil on mure või küsimusi artiklis käsitletud teemadel, siis palun võtke kindlasti ühendust meie bürooga.